Kui teed loodusmängu,

ja üks küsimus on: "Kuhu poole vesi voolab?", siis võib juhtuda, et eelmisel ööl tuleb kõva külm ja mängu ajal on oja jääs.

Üks päris mõjuv film -

Elu aegade algusest ja tasakaal, mis kaotsi kipub.
Mina ei ole muidugi Ameerika-mõõdus masstootmist näinud ka, ja ausalt öeldes on päris ehmatav.
Ja Hispaania kasvuhooned, õigemini veider pilt, mis ülalt näeb välja nagu šokolaad. Eri suuruses tükid. Tegelikult on kilealused aedviljakasvandused. Väetis all, kile peal.
Niipalju siis lootusest, et Luunja kurk kunstvalguses ja Hispaania oma ehk vähemalt päikese käes kasvab.
"Home" - film ise on poolteist tundi, võiboolla oleks isegi parem tutvustavad jupid enne vaadata (eriti filmimisest - mind näiteks hämmeldas, et kuis ikkagi sellist pilti saadakse. Helikopteri ja kaameraga. Kus ei või olla ei sitikaid ega vihmapiisku, ammugi mitte õhku tõusmisest lendu läinud prahti.)
Pressikonverents teemadel. Teine veel, aasta pärast (5. mai 2009). Tegijad. Yann Arthus-Bertrand. PPR.
Ja muusika. Kuulaks ka ilma filmita.

Paikadest võetud materjali eraldi, ilma tekstita:
Arktika. Arktika ja inuitid.
Island.
New York. Los Angeles.
Lihavõttesaar, Rapa Nui.
Mauretaania.
Gabon.
Keenia. Kilimandžaaro.
Brasiilia.
P.S "Home" keelte valik on ka muljetavaldav - prantsuse, hispaania, vene, saksa subtiitritega, araabia.

Lapsed kanuusse - hull peast!

Kusjuures ei ole. Ja kõige noorem kanuutaja seni oli 26-päevane. Vanematel kursuse kokkutulek, no kuhu sa beebi ikka jätad. Ja mis tal värskes õhus häda peaks olema?
Tõsi, turvakanuu me lähedusse ikka panime. Igaks juhuks.
Nende lastega, kes kohe magama jäävad, on muidugi lihtne. Peab vaatama, et vett peale ei pritsi, muud midagi.
Rahutumate sellidega peab lihtsalt proovima. Mõni on vakka nagu nott ja ainult vaatab. Mõni kasutab juhust ja kakleb vennaga keskmisel istmel kogu aeg. (Isa kommentaar - korra mõtlesin, et võtaks mõlemal kraest ja kastaks jõkke teine teisel pool kanuud.) Üks väike poiss tahtis kohe tädi juurde autosse (No meil oli siis Toyota džiip ka - toonitud klaasidega, nagu minagi lõpuks märkasin, kui poiss vaadata käskis). Mõni väsib ära ja saab siis kaldameeskonnaga mingisse masinasse. Mõni vihastab, et ema (isa) pritsib, ja tuleb ära autosse. Mis sest, et üldjuhul meelega ei pritsita.
Lastegruppidega on enne läbirääkimised - kui vanad, kui mitu täiskasvanut (kellest küll ausalt öeldes matka käigus suurt abi ei ole enamasti), kui kaua ajaliselt sõita tahavad, kas poisid või tüdrukud (10-13 vanuses on oluline, siis poisid juba saavad ise hakkama, tüdrukud tihti veel mitte, eriti kui pisemat kasvu on). Siis läheb meie matkajuhte mitu jõele ja kindlasti on lõpukanuu, kes veendub, et keegi väga väsinud pole ega abi vaja.
Ühesõnaga, lapsed kanuusse - kindlasti.
P.S. üks kuueaastane, kes igaks juhuks juba alguses matkajuhi paati läks, küsis äkitse ema. No pole ju kohe võtta, ja kui ääri-veeri uuriti, mis lahti, teatas tüdruk tõsiselt: "Ma tahan talle öelda, et ta mulle üllatusmuna ostaks."

Küsi, ja sulle vastatakse.

Mis siis on need meie veidrused, mida ise ei märka?
Justin Petrone "Minu Eesti" on mõnus lugemine. On äratundmist ja nalja saab. Ju ei ole lihtne lähedasi 'raamatusse panna', nii et respekt jääb ja labaseks ei kisu. Ja et lugejal igav ei hakka.
Lugu ise ka armas.
Naersime kõveras seal, kus nõuka-aja sõnad nagu 'bolševik, kulak ja kolhoos' kõhuhäda meenutavad' - "Härra, pean teile kahetsusega teatama, et teil on raskekujuline kolhoos." Terast pilku ja head väljendust autoril on ja mitte vähe :). Kasvõi tõdemus pärast tõsise maakempsu tarvitamist - vanaisa käib seal iga päev, eluohtlik see ei saa olla.
[80ndatel Irkutskis oli kutsekooli kempsu üsna tsiviliseeritud moega WC-pottide kõrvale asjatoimetaja kummalegi jalale tellistest kükituskohad laotud - potti ju põrandaga tasa ei paiguta? Eks siis tuleb põrandat kohati kergitada! Uksi muidugi polnud, kah omapärane kogemus.]
Aga tagasi raamatu juurde. Südame tegi soojaks ka küsimus: "Kas sa kavatsed selle ära süüa?" sabaga suitsukala kohta turul (mulle ka lõhn ei meeldi). Kuigi saba osas ei oskaks ilma kujutleda.

Suitsukalaga on ka matka-nali sellest korrast, kui bussitäie üle-euroopalise noorte astronoomide grupiga matka lõpus suitsukala (nende pääliku tellitud) sõime. Kalakasvanduses. Värsket. Õhkkond igati ülev, jutt ümberringi parsekitest ja valgusaastatest (sedajagu mul ingliskeelset sõnavara veel oli). Ja siis tormab ligi noormees Islandilt (kui ikka õigesti mäletan). Täitsa endast väljas. "See kala on soe!" karjatab.
No mida sa ikka ütled? Of course hot, ise ju tahtsite, et oleks värskelt tehtud?! - diplomaatiliselt ja tasakaalukalt. Tema, et värske värskeks, aga miks ta soe on?
Pikapeale selgus, et neil külmsuitsu-kala tehakse ja ta arvas, et meie omad on enne nende tulekut läbi keedetud.

Kanuusõit on roheline harrastus,

mainib Epp Petrone - muuhulgas - oma raamatus "Roheliseks kasvamine".
Tõepoolest.
Kuigi me pole sellest niimoodi mõelnud. Lihtsalt kuidagi terve mõistuse vastane on looduses liikuda sõidukiga, mis müra ja haisu tekitab (bensiin, diisel, tossupilv).
Ka ühekorra-toidunõud oleme ammu välja vahetanud. Kuidagi terve mõistuse vastane tundus kausikuhjasid ära visata.
Supi (Salvest või Felix, vast ehk kohalikust toorainest?) teeme enamasti lõkkel. Vahel enne kodus, aga Tom teeb ikkagi aias pisikesel lõkkel oma kolmjalg-hargi ja katlaga - saab väga ruttu valmis.
Supipaus on suurelt jaolt selleks, et matkajad ei hakkaks igaüks omaette võileibu nosima, mis üpris tõenäoliselt tähendaks kontrollimatuid kilenutsakaid kallastel. Meie peatuskoha käime alati üle ja korjame kolu kokku.
Ja ikka tuleb ette matkajaid, kes teelt topsikud-pudeleid välja õngitsenud ja need lõppu taarakotti toovad.

Võibolla võiks 'rohelisust' 'terve mõistuse tagasipöördumiseks' nimetada? Miski, mis meie vanematel ja vanavanematel oli. Teadmine, et tuleb säästlikult läbi ajada. Raha pärast muidugi ka, ja kuna poes suurt midagi polnud, aga raiskamine lihtsalt ei olnud kombeks.
Aasta Eestis elanud ja töötanud ameeriklanna Keely'ga arutasime kord, et kuis küll on nii, et minu kontides on tunne, et 'toitu taldrikule järele ei jäeta' ja temal mitte. Püüdsin juurelda, kust see tulnud on. Ega ema ei käskinud ära süüa, kui ei maitsenud. Vanaema ka mitte. Aga kui juba taldrikule tõstnud olid, siis polnud viisakas siit-sealt nokkida. Vähemasti kena kompaktne kuhjake tuli teha. Samas ei olnud see kindlasti mitte eelkõige raha pärast, lihtsalt toitu ei solgita.
Mõlemad olime üsna rabatud jalgsikäimisega seoses. Tema, et inimesed lähevad jalgsi asju ajama ("In America, you never walk to get anywhere.") ja mina, et jalad transpordivahendina üldse arvesse ei tule - kui kõnnid, siis trenni mõttes. Eelnevalt muidugi sõidad parki, ja mitte kellelgi ei tule pähegi kvartal kaugemale võimlatrenni jalgsi minna (tudengid leidsid kord isegi eskalaatoriga fitness-klubi), sest - you never walk to get somewhere!
Ameerika jaburuste (siitpoolt vaadates :) peale hakkab kuskil tiksuma kiuslik - kas meil ka mujalt vaadates midagi sama totrat võiks olla (peale süldi, mis vähemalt minu ingliskeelsetel tuttavatel-sõpradel alati ihukarvad püsti ajab, aga see on konkreetselt menüü-kiiks)? Mõistlikku majandamist (pakkepaberite korduskasutus sealhulgas) nagu päris sinna kategooriasse ei pane.
Üleüldiste jaburuste peale hakkab natuke parem, et paljud ei saa aru (toidu kaugtransport) ja natuke halvem, et sellele vaatamata eriti midagi muutunud pole. Kes nõuka-ajal pere talvekartuleid maha pannud-kõblanud-üles võtnud, ei saa päris hästi aru, kuidas on võimalik, et inimese ja kõpla töö (või traktoriga muldamise) teeb ära keemiatööstus ja see on odavam, kui põllutöölisele maksta. Esialgu. Pärast saab jälle ravimitööstus oma osa. Kui pestitsiidid ja väetised ka inimese kehas oma töö teinud on.

Ühesõnaga, haarav lugemine. Kohati küll maailmavalu ehk liiga palju (ega iga plastpudeli pärast põdeda vist ikka ei saa, närvirakud on ka roheline ressurss), aga selline rohujuure tasandilt lähenemine (kui õige peenelt väljenduda) äratab usaldust. Mina leidsin ka mõne uue nipi igapäevasesse majapidamisse ja mõni vana tuli meelde (vanaisa aiamaa-tarkuste hulgast).

Raamat

peaks siis poodi jõudnud olema. Sandra Steingraber "Having Faith" ehk "Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik."
Minu arvates lummav raamat, ja tubli tükk tõlkimist. Karmi käe ja suure kogemusega toimetaja esmavajalik, konsultantidest rääkimata.

S.Steingraber: "As for advice, I make it a personal practice never to tell people what to do. As an autobiographical writer and speaker, I simply tell my own story, lay out the scientific evidence, and then step back. This is also my belief as a Quaker. I believe in speaking truth to power. I believe in personal testimony and the power of human utterance. I also believe that everyone needs to discover their own path and their own voice. " (Terrain.org)

Täna alustas kahepäevane.

Ausõna. Otepääl on üldiselt juba päris krõbinal käimine, s.t rohi kaunis külmand.
Nad käivad igal sügisel ja alati küsivad, et kas on ikka viimased.
Seda on muidugi raske öelda - on ju päris lumega ka käidud. Täna tegi Tom nad kurvaks, kui teatas, et on ka -15 külmaga matkatud. Ühine otsus - peab veel tulema, ja vähemalt -16 C. Et oleks rekord.

Kurttummade matk

meenus keskkonnablogist loetud loo peale eriliste tajude kohta. Võibolla on inimene vaesemaks jäänud, kuna ta loodab väga kõne peale?
Igatahes olin päris närvis, kui meile vaegkuuljate koolist grupp tuli - no kuidas sa seletad kõike seda mõlamise-värki, kuuljadki ei saa kõigest aru?
Ja selgus, et kuuljad just nimelt sellepärast ei saagi aru, et nad nagu kuuleks. Kurtidega oli väga lihtne - mõlamise liigutused tegid nad kohe väga täpselt järele ja said väga hästi hakkama. Omavahel kontakti saamiseks koputasid mõlaga vastu kanuud - palju tõhusam kui hõikamine, mida niikuinii tähele ei pane - ja just nimelt tunnetasid vibratsiooni. Ja nad nägid igasugu linde-loomi, keda kuulja ilmaski ei näe, sest tema tahab ise rääkida.

Ka doktor Dolittle'i lugu tundub vahel võimalik. Küll mitte häälitsuste abil rääkimine, aga nt su oma pere koer teeb sulle erilise sekeldamiseta selgeks, mis tal mõttes on, ja kui sina sõnagi ütlemata või tema poole vaatamata teksad õuemineku plaaniga jalga tõmbad, on temal kohe asi selge ja istub jalutusrihma juurde ootama.

Sügisesed matkad

on hoopis omamoodi. Eks maastik ja loodus ka. Värvid ja valgus.
Viimane matk läks ootamata lustlikuks, kui viimane kanuukond kaldal teineteise tubli matka eest tänamise käigus vette vajus. Lihtsalt ja konkreetselt. Kuigi alustasime sellest, et tuleb ERITI hoolega vaadata, kuhu astud, sest igal pool on libe või pehme või mõlemat.
Elva on muidugi kuhjaga vett täis ja ega matkaja ei tea, et rohu all kumerdub kallas tegelikult üsna tublisti, seega ei tähenda veest paistvad tupsakad üldse veel tahedamat jalgealust. Suvel on vist ligi meeter madalam seis üldjuhul.
No, aga autod ju sealsamas ja vahetusriided olid neil veekindlas kotis ka, nii et läks täie raha eest, nagu nad ise arvasid.

Vaikus

on meil eriline, meenutas täna taas Jason Carter. Et kui tema esimest korda Kopenhaagenist Eestisse tuli, jahmatas teda kõigepealt vaikus.
Üks meie Belgia grupp kurtis, et ei saanud metsas magada - vaikne! Isegi kiirtee müra ei ole, ei saa magama jääda!
Ise nagu ei pane tähalegi. Ei pane miskiks. Rabas küll märkad, et ikka tõesti on vaikne. Aga jõel ju elu käib - sitikad-putukad, linnud, koprad...
Ju peab keegi ütlema, et märkaks, mis sul ümber haruldast on.

Elva jõgi Kastolatsi-kandist

on praegu uskumatult mõnus. Kevadel sihuke armas pisike jõeke, praegu lausa müstika, sest roog on üle pea, aga väike vulin jõe märkamiseks täiesti olemas (mitte nagu Valgejõel, kus aegajalt on tunne, et oledki eksinud) ja vett sõitmiseks küllalt (mitte nagu Ahjal Aarnasse jõudes, kus osalt tuleb mudaskulgemist harrastada ja kanuuga on raske, aga ilma puhta võimatu). Vahele jalasirutus ühest tammist üle tassimisel ja paar klassikalist üle puude tõstmise harjutust. Ja roostikus sõitmise vahele laiemad tammieelsed järvekesed ning lihtsalt lammisopid. Isegi vesiroose on.

Jõkke võib sattuda

ka Tallinnas Viru tänaval, nagu selgub. Teisipäeval läks üks vihm nõnda hoogu, et Raekoja platsilt uhas pahkluuni voog Viru väravate poole ja meil Clazzi terrassil oli lõbus vaadata, kuis kelner kandikuga ukselävel vett tõrjus, s.t kiiresti eemale loopis. Kuni selgus, et selja taga on paras keeris kogunenud... vast ehk Taimaal tsunami esimesed sekundid olid tänavatel samamoodi.
No meil esimestest sekunditest kaugemale asi ei läinud. Eriti uhke, kui soliidses ja ilmselt kallis ülikonnas vihmavarjuga härrasmees häirimatult Raekoja poole astus, poolest põlvest märg. Ega seal midagi päästa enam polnud ka muidugi.

Nüüd on nad nähtud!

Inimesed, kes tahtsid matkata kanuuga 2 päeva, jalgratastega 1 ja siis veel 2 kanuuga. Ja nii tegidki.
Vapustav.
Tegelikult, kui täitsa ausalt öelda, siis ega ise vist küll ei jaksaks. Enamik gruppe ei taha teisel päevalgi kuigi pikalt sõita (s.t et sõidaks ju, kui oleks millegi peal istuda, mis nii hell poleks...). Kolmepäevaseid on väga vähe.
Aga kanged slaavi naised tegid asja ära, super.

'Kahepäevastega' peab eriti ettevaatlik olema,

sest nendega juhtub kõige rohkem... no, ütleme, erinevaid interpretatsioone. Üldiselt võib aru saada, kui hollandlane igaks juhuks küsib, kas veepuhastustabletid tuleb kaasa võtta, aga natuke ajab naerma (või siis mitte nii väga), kui läbirääkimised/e-kirjutamised algavad sooviga võimalikult ja ainult looduses olla, telkida jne. ja siis edasi selgub, et nad tahaks ikka enne ja pärast hotellis magada ja jõe äärde suppi toodagu. Pole probleemi, meie võime tuua muidugi ja hotelli viia ka, a see jälle soovitud säästueelarvega kokku ei lähe, ex.
Kontrastiks jälle eriti vapraid, nagu üks saksa pere, kes üle päeva metsiku vihma sai ja nasvärki kuivatama evakueerus ja kõik oma kaardilt valmis vaadatud lemmikumad kohad ikkagi ära käis. Ja alati saab nalja, kui hakkad neid millalgi jõelt 'ära' tooma ja uurima, kus nad siis õigupoolest jõudnud on. Parim lugu taanlastega (kes tegelikult olid vist ka hollandlased) sest ajast, kui moblad veel nii massilised polnud. Nemad läksid mööda Ahjat ja leppisime kokku, et jätavad sildade alla paremale kaldale kirjakesi. Et mis päev ja mis kell, ja vaatasime enne starti kõik koos üle viimase silla, et nad Suursoosse ei satuks. Juba esimese silla all oli kiri, mis väljendas kahetsust, et poode pole, sest õlu olla autosse jäänud. Teisel, 'mõla läks katki - ah, miks see minu mõla ei võinud olla!'. Selle lappisid nad lahasega, aga terve mõla omanik kurtis veel pärastki, et ta oleks ikka tahtnud, et sõbra oma oleks terveks jäänud. Ja kui autot kätte viima ning kanuusid ära tooma läksime, siis viimase silla alt me nad ilusti pikutamas leidsime ka - õnnelikud isegi selle kuuma õlle üle, mis pagasnikust leida :).
Ühesõnaga, kahepäevane on tore, kui tead, mida tahad.

Kodumasinate häälkäsklustega pidi olema häda,

et aparaat ei saa aru, kellega kõneldakse. Koertega sama lugu. Unustad end hetkeks, hõikad "Sööma!" ja esimesena ei saabu sugugi mitte kahejalgsed kodakondsed. Ja kuidas sa siis ikka kaheteistkümne käpa omanike õigustatud ootusi petad...

Kui paksud kanuuga sõita saavad,

küsitakse ühtepuhku. Kõigepealt - üldjuhul hinnatakse oma paksust üle. Võibolla meedia masendav mõju. Kanuus on kriteeriumiks, kas pingile istuma mahub (ja põhimõtteliselt võiks ju ka keskel põhjas olla, kus on ikka väga lai. Aga seda pole seni vaja läinud). Kui mõlemad on kaalukad, siis pole midagi, vast ehk enne võiks asja arutada ja sellise marsruudi valida, kus eriti oksi ei ole ja väga palju välja ronima ei pea. Aga see on ka maitseasi, mõni just tahabki natuke rahmeldada. Kui üks on kleenuke, siis vaatame kohapeal, kuidas nii sättida, et saba või nina veest väga välja ei kerkiks. Sõit sõitmata ei jää ja kanuu lihtsalt niisama põhja ei lähe - üks keskmisest kogukamate kolmene kanuu tegi teel paadisildadel kohatud lastelegi natuke sõitu :). Peaasi on mitte närvitseda.

Meie saja-aastased sakslased

olid tegelikult ükshaaval natuke alla ja natuke üle 90, aga kokku kolmekesi üle 200 kõvasti. Kadestusväärt seltskond igas aspektis. Elurõõm, reipus, uudishimu uue nägemise ja otsimise mõttes, vastupidavus (mina nii kaua rabas plaatsida ei jõuaks - aga Saksamaal ju soid pole, kes siis nii haruldases kohas kiirustab!), šarm, heasoovlikkus, ettevõtlikkus, tähelepanelikkus, hea tuju... No ju nad kodus ikka porisevad ka vahel ja hädaldavad, et siit-sealt kondid kanged. Meie seda ei näinud. Suviti kohtusime kümmekonna aasta jooksul minu isa juures. Kuni lapsed Saksamaal arvasid, et äkki enam ei maksa sedasi minibussiga mööda Euroopat sõita. Tööjaotus oli ka - üks daamidest sõitis linnas (Oh, Stockholm on nii lihtne - märgid näitavad ilusti), teine maanteedel. Sõjas hävituslenduriks olnud abikaasa (maanteesõitja oma) istus taga. Nagu ka kanuus.
Meil oli au. Kogeda, et pensionäri ei tee õnnelikuks mitte ainult võimalus Kariibi mere saartel peesitada. Huvi tuleb sinust endast ja Meenikunno raba ning Ahja jõe paljandid ei ole mitte vähem huvitavad. Ja et reisimiseks on vaja põhiliselt liikuvat aparaati, kuhu kokkupandavad lauad-toolid, madrats ja toidumoon sisse laduda. Muu ja meeleolu on oma teha.

VVV ehk

Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus ja eestvedajad daamid on üks äraütlemata sihikindel ja pühendunud rahvas. Meil on rõõm neid näha iga suve hakul nende oma kodujõel. Kust siis vastavalt jupp matkaks välja valitud ja 'laevatatav' ala aastate pikku ka läbi sõidetud, kohati korduvalt.
Tänavune kuulub küll rubriiki: looduse vastu ei saa. Vett oli vaimustavalt palju ja vool uhke, aga samas sõita tuli praktiliselt puulatvades (kahest sillast, mille alt muidu sirge seljaga läbi mahub ja ruumi lahedalt ülegi jääb, tuli mööda tassida, sest alt läbi ei mahtunud) ja vastavalt siis oksi ka uhkesti.
Seega - ühte jõkke kaks korda ei astu. Kord vesi kõrgem, kord madalam, kord kiirem, kord aeglasem, kord sinililled, kord kollased lehed.
Mis muidugi kanuusõidu üks mõnudest ongi.

Thais

tahaks nagu kirja saada kanuumatkade vahele. Kuigi, sõnadega kirjeldada kirjeldamatut...
Mina tahtsin asja näha-kuulda sellepärast, et lugesin kaht intervjuud Mai Murdmaaga, ja Tom arvas, et vast ta kah kannatab ära võibolla.
Ja tema juba naljalt vokaalselt ei vaimustu. Mis eile juhtus.
No lihtsalt KÕIK oli paigas - orkester, vokaal, lava, loo kulgemine. Murdmaa intervjuus oli umbes selline mõte, et ega lauljaid väga liigutada ei saa, nad ju peavad laulma. Ja siis liigutas ilmselt ainsat, mida laulmise juures nii väga vaja ei ole - käsi. Kõnnakut (kõrberetk). Koreograafia, tegelikult. Väga napp ja väga mõjuv.
Muusika - lugu ja tervik. Mitte aariast aariasse.
Ja vähemalt Youtube pakutud Reneé Flemingust oli Veronika Džiojeva peajagu üle.
Et tasus Pärnusse sõitmist. Minnes oli Tomil hääl ära, tulles minul. "Ise laulsid või?" küsis kolleeg hommikul, kui kraaksudes püüdsin telefonis seletada, et mina olen mina ja kohe hommikul kindlasti ei tule.
P.S Pärnu Endlas käisin vist 25 aastat tagasi "Kes kardab Virgina Woolfe'i?" (Üksküla! Parem kui filmid, jumala eest) vaatamas ja võiks praegugi mõnede stseenide teksti ette kanda. "Thais" oli sama mõjuv vähemasti, kuigi ettekantamatu :).

Sina arvad küll,

aga ega sellepärast nii ei ole, on üks mu isa kuldsemaid ütlusi. Kehtib igas riigikorras, kusjuures. Kanuumatkadega arvame ka aegajalt, et nüüd enam üllatusi ei tule, aga ikka juhtub. Näiteks liituvad tasuta preemiamatkaga teise, odavama tegija kanuutajad ja kuna neile tuuakse lihtsalt sõidukid kätte ja pärast viiakse ära, saavad nad osa preemiamatkaliste hüvedest (instrueerimine, autode transport, matkalõuna, abi matka jooksul jms) nautida :)).

Rähnidele olen ränka ülekohut teinud.

nad ikka laulavad häälitsuse moodi ka. Eile nimelt ehmatasin, oleks nagu piiksumänguasjale peale astunud, mis kuidagi võimalik polnud, pealegi tuli hääl ülevalt. Ja siis õnnestus rähn ise ka välja peilida. Täitsa kummaline. Ikka tõsine piiks või kääks. Põristamise vahele.
P.S 'Külmale' vaatamata käivad inimesed kanuuga sõitmas.

Kuidas rähn laulab?

Eks nokaga muidugi. Käib isa eterniitkatusel põristamas - ju kostab kaugemale. Ainuke häda, et ta just varahommikul teistele oma territooriumist sõnumi saata tahab, ja paar korda nädalas kindlasti :). Kord päeval sai protseduuri jälgida - põristab, tõstab pea ja vaatab ringi, põristab jälle. Isa olla lootnud, et ehk ajab laudvooderdise vahelt kärbseid välja (või lausa kogemata seal pesitsevad vaablased ära sööb), aga tutkit.
Noh, ja nii haruldase äratuse pärast võib ju vähe varasema kellaaja välja kannatada ka.

Kui matkast saab sündmus,

siis see ongi see, mis ka pea kahekümnendal tegevusaastal elu erksana hoiab.
Enamasti on sündmused lustakad.
Vahel õnnelikud. Kaks matkast tärganud abielu on teada.
Vahel vastupidi. Üks lahutus on ka teada.
Vahel avastad tuntud inimese hoopis teistsuguse külje kui see, mida meedias näidatakse. Laheda ja mõnusa.
Vahel saab kinnitust, et omal alal tugev tegija saab aru, et igal alal on mingi nipp ega lähe ka pealtnäha 'lihtsat' asja mütsiga lööma. Kuulab, mõtleb ja on õige kähku ka kanuus osav tegija.
Ja vahel avastab inimene ise enda jaoks midagi seniolematut. On eriti liigutav, kui see tähendab senisest hirmust või ebakindlusest üle saamist.
Eile tuli üks matkaja päikeseprillidega, et poleks näha, kui pisar silma kipub. Sest eelmine kogemus masendav - üheainsa retkega 11 korda kummuli. Aga et kaaslane väga tahtis, siis ta otsustas korra veel proovida. Ja mis selgus - pikema kanuuga ei peagi ümber minema, ja on lausa huvitav ja hea!
Mina olin ka päris sõnatu, kui matka järel muljeid kuulasin. Inimene ise ütleb, et tunne oli täitsa hüsteeriline, ei julenud mõla kättegi võtta, ja tasapisi selgus, et üldse polegi hirmus, ümber ei lähe ja hullu pole midagi.
Super.
Tegelikult ikka juhtub, et tullakse kunagise viletsatvõitu mälestusega (enne retke ei instrueeritud, kanuud lühemad ja kipakad, algus liiga raske vms - iseenesest väga kahju, sest enamik ilmselt teist korda üldse ei lähe, kui esimesest niru mulje). Või et kanuusõit lihtsalt ei sobi - kes ikka jeti-fänn, sellele ilmselt kanuu kiirusest väheks jääb :) - ja vahel ei vea seltskonna või ilmaga, või käidi liiga laial jõel (mis võib igav tunduda)...
Läbi aegade on ka kaks inimest olnud, kes jõele ei läinudki. Üks oli Aafrikast (Somaalia, kui ma ei eksi) ja käis kõigepealt ettevaatlikult vett katsumas ning arvas siis, et ta ikka ei saa, tema kodumaal vett looduses pole peaaegu üldse ja kraanivesi on midagi muud.
Teine oli Taanist, temal oli ebaõnn kaldal olla, kui kanuudesse mineku ajal üks sõber teisele hõikas: "Hüppa!" ja too automaatselt hüppas ka ja muidugi ajas kohe kanuu ümber. Neil nalja kuipalju, aga taanlane läks kiiruga bussi ja unustas päästevestigi selga.
Lihtsalt natuke kartlikele soovitame väga rahulikult alustada (no mida siis ikka nii väga juhtuda saab? Läheb kaldasse, mis siis? - Me muidugi rahvast kohe keerukamatesse kohtadesse ei lase ka.) Natuke rohkem kartliku saab matkajuhi kanuusse panna, kui oleme ette hoiatatud. Päris hirmunutel soovitame alguses kohanemiseks lihtsalt (esimesel pingil) istuda ja kanuuga harjuda, küll pärast jõuab mõlada ka.
Aga lugu, kuidas inimene algul pisarateni hirmunud on ja pärast seda humoorikalt kirjeldab... niisuguseid sündmusi ei unusta.

Mustjõe kahepäevane

lõppes Tomi jaoks tule kustutamisega Karula kandis. Tulepöörised taluõuel niipea ilmselt ei unune. KUI kiiresti tuul leegi laiali lahvatada võib, teavad need, kel õnnetus olnud asja näha. Ise kogesin maal kuluse lapi peal, kust tulel õnneks kuhugi levida ei olnud (põllud ümberringi), aga eluks ajaks võttis kuival ajal lõkke tegemise isu ära küll. Sõna otseses mõttes sekundiga lõi tule kuivand tuustakatesse, ja mina oma rehaga... naeruväärt. Ainult et seal polnudki muud kui see tuustakas.
Eile talu õuel oli, kuigi lõppkokkuvõttes põles maha ainult kuur. Tom ütles, et kõige kummalisem oli see, kui jämedamad oksad juba hõõguvad, aga materdama ei pääse, sest peenikesed on alles ja risu segab ligi saamast. Ja kui kitsal metsateel tuletõrjele vastu sõitis, et üks naine ristmikmule panna (et masin mööda ei sõidaks, keskpult ju kohalikke kohti ei tea - on ikka tobe värk!) ja mingil hetkel tuli mõte, et kui nüüd see pritsumasin vastu tuleb...
Juht oli pärast öelnud, et ega tema tegelikult oma 12 tonni pidama ei saa, nii et õige hää, et ei tulnud vastu.
Matk läks hästi.

Vahtrad lõhnavad.

Konkreetselt. Eile arvasin, et tunnen viirastust - pungadki pole veel lahti. Kuigi vahtra lõhna eriti millegagi segi ei aja. Täna pole ka veel pungad lahti, aga lõhn on kohe kindlasti.
Ja ühes tammetukas kuuleb ilmselt, kuidas rohi kasvab, sest igal pool krabiseb, vihma ei saja ja mingeid rästikuid või ämblikke, kes asju ajaks, ka näha pole.

Kanuumatkaja ellujäämisoskused

peaks mul lausa geenides olema, nagu selgub.
Metsamehest vanaisa topograafina töötamise ajast sajandi algupoolel selline lugu (ta oma mälestuste järgi):
Metsakoolist Kaug-Idas saadud oskused ja suured kogemused topograafi töös kulusid marjaks ära noore Eesti sõjaväes. Ta määrati III diviisi staabi topograafiks lipniku aukraadis.
Siin, Lätimaa põhjaosas sõitis ta kord koos staabiülema ja 6. polgu ülemaga mootorpaadiga Ruhja jõel maastikuga tutvumiseks. Paadi päraosas püsti seistes kandis ta kaardile kõik olulise jõelt nähtuna. Enne Burtnjeki järvele jõudmist oli üle jõe tõmmatud parve vedamiseks terastross. Paadis ees sõitjad kummardusid trossi alt läbi sõites, kuid topograaf paadi päras (maastikule keskendunud niikuinii) nägi trossi liiga hilja ja ainuke pääsetee oli sellest üle hüpata. Õhus olles jõudis aga paat alt ära libiseda ja ta kukkus kaelast saadik vette. Vasaku käega hoidis ta trossist kinni ja paremas käes oli oluline kaart veest väljas õhus. Paat tegi tiiru ja võttis läbimärja topograafi peale. Ilm oli varakevadiselt külm ja tuuline. Sõit üle järve ja edasi hobusega Ruhja alevikku kestis mitu tundi. Hambad lõgisesid külmast, kuid kuivi riideid polnud kusagilt võtta. Alles Mõisaküla jaamast õnnestus hankida pudel „külmarohtu“, mille korraga sisse kallas. Sama kordas ta ka Viljandis, kust sai ka kuivad riided. Kuid oh imet - sellest kevadsuplusest ei saanud ta isegi nohu! Staabiülem Reek aga nokkis juhtunut staabis jutustades, et
„Järves lõid kalad kõhud ülespoole, kui topograaf nagu pomm sinna sisse kukkus. Vaat kus mehel on tervis ja kohusetunne - ise kõrini märg, aga kaardi hoidis käes kuivana!“
P.S ka see klappis, et 'külmarohtu' ei või enne, kui kuivad riided käes või soojas ruumis sees. Märjana hakkab lõppkokkuvõttes veel külmem, sest alkohol laiendab kapillaare ja soojuskadu suureneb, kui riided märjad.

Kas prominente ka käib?

küsib iga ajakirjanik varem või hiljem. Vältimatult.
Ikka käib. Päris korralikult turvatuid ja õige mitmesuguste emakeeltega muuhulgas. Aga me oleme arvanud, et iga inimene tahab vahel lihtsalt looduses olla ja pole persoonidest numbrit teinud. Eks igaüks ise tea, kui palju endast teada anda tahab, tagarääkimise rasket tööd me enda peale võtnud pole.

Eesti metsade lõhn

on võrratu, võrreldamatu ja ainulaadne, ütleb mu isa. Teise põlve metsamees.
Muidugi, kui see sul kogu aeg on, ei pane enam alati tähele.
Täna oli võimatu kevadet ninaga mitte tähele panna.

Matkajate mõtted käivad äraarvamata radu,

aga 99,98% neist ei ole pahatahtlikud, seega tuleb asjasse suhtuda leebelt ja kannatlikult.
Enamasti eksivad nad ära. Mis ei ole ka eriti imelik - ma ise näiteks pidin ataki saama, kui kord üle hulga aja õhtuvidevikus Tallinna sattunult Stockmanni juures ümber nurga kesklinna poole keerasin ja äkki Ühispanga maja paremalt avastasin. Natuke oli kõhe lausa - no kuidas saab kogu aeg vasakul käel olnud maja äkki paremale kolida? Pärast selgus, et tänav olla uus, aga ma ei pannud pimedas tähele (tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et ega eriti ei ole põhjust arvata, et asi päevavalges teistmoodi oleks olnud).
Matkaja ka ei pane tähele. Helistab, kui aru saab, et asi kahtlane. Ja siis on jälle võimalus nautida Tomi telefoniristküsitlust teemal: katsume kõigepealt aru saada, kus te umbes olete. Ega nad ju Tallinn-Tartu maanteel ära ei eksi. Enamasti osatakse öelda, et "siin on üks murdunud puu" või täpsemalt "hästi kõvera männi juures", või "mingi lehmakari on teisel pool teed" (tegelikult küll mullikad, aga see selleks) või "nagu oleks jõgi, aga hästi väike".
Oleme arutanud, et Tomi telefoni võiks avalikuks teeküsimisnumbriks välja pakkuda, omad niikuinii helistavad nii teedelt kui jõgedelt. Siis on tal süsteem. Kõigepealt katsub leida mingi mõlemale teada orientiiri (sild, varemed, kohanimi). Siis välja rehkendada, kui palju umbes (tundi või kilomeetrit) peale seda edasi liiguti ja mitu korda kuhu poole pöörati. Siis saab edasi arutada, kuidas plaanitud paika jõuda.
Matkaja teab tihtipeale hoopis teisi asju, kui meie arvame. Nt oli meil algusaastatel nn. waiver, s.t inimene andis allkirja, et ise teab, mis teeb (praegu ka, aga ühisele lehele ja tekst on natuke muudetud). Seal loetlesime, mis võib juhtuda, ja kuna suurema osa matkajatega ei juhtu midagi peale mõnusa matka, tegime loetelu omast arust humoorika. "... mudassevajumine, päikesepiste, koprahammustused, lemmikesemete kaotamine..." - aga me ei osanud arvestada, et osad inimesed loevad "kobrahammustused" (ja kangestuvad hirmust) ja osad arvavad tõemeeli, et koprad hammustavadki (tegelikult neid isegi ei näe, kui ülivaikselt ei liigu). Siis näiteks ühele paljude väikeste väledate lastega grupile ütlesin, et kui vesikirbud väga kanuusse kipuvad, võtku lapsed oksad ja vehkigu nendega tasakesi (et on tegevust ja ei tüüta vanemaid). Lõunapausil tuli üks ebalev ema ja alustas juttu: "Ma ei tea, aga need vesikirbud..." - minu omast arust humoorika jutu pärast oli inimene kõikaeg muretsenud, et äkki hüppavadki kallale. See kord, kui Tom ütles, et lapsed käsi vette panna ei tohi (kallutab kanuud ja teeb vanematele asja raskemaks), sest jões on väikesed krokodillid, kes ju ka suveks loomaaiast maale tahavad nagu lapsedki vanaema juurde, mõjus palju arusaadavamalt, vähemalt vanematele.
Ja tasapisi on selgunud, et kui eurooplased tellivad mitmepäevase 'wild' looduses matka, siis eeldavad nad enamasti, et mõni pood ja kohvik ikka aegajalt kaldal on. Aga nüüd me oskame juba täpsustada, kui asustamata piirkonda nad 'wild' all mõtlevad.
Veesportlastega peab hästi ettevaatlik olema. Proff kanuusõitja oli näiteks väga hädas, sest tema oli õppinud otse ja kiiresti sõitma, aga meil on vaja aeglaselt ja käänuliselt. Mere- ja järvekogemus ei aita rohkem, kui et inimene ei tunne end vee peal ebamugavalt. Ujumisoskus ei ole üldse oluline, tavaliselt kaldasse üle paari tõmbe ei ole ning päästevest hoiab nina väljas igal juhul.
Siis veel see, et aegajalt unustab matka tellija pooled asjad teistele edasi öelda. Näiteks Kooraste aheljärvistus peavad jahedal ajal kummikud olema, ja meil on klubis ka paras jagu anda, kel endal pole (villased sokid isiklikud!), AGA peab olema meeles küsida. Või ütleb, et kõik on vanad tegijad, ja kohapeal selgub, et ainult tema ongi kunagi süstaga Siberi jõgedel käinud.
Ja kui me kodulehel kirjutame, et "oma matka loob igaüks ise", siis just nii see ongi. Samal päeval samal jõel olnud inimeste muljed võivad ülimalt erinevad olla. Peaasi, et huumorimeel kaotsi ei läheks - ja oma äpardus tusaseks ei teeks. Tegijal juhtub, ja enamasti on nalja palju. Isegi need, kes kronuväsinuna lõpetavad, ütlevad pärast, et väga mõnus. See ongi aktiivne puhkus ehk rekreatsioon, nagu peenemas eesti keeles öeldakse.
P.S me eelistame küll sõna 'virgestus', mille minu isa kuskilt välja nuhkis ja kasutusele võttis. Et teeb inimese virgeks ja nii see just ongi.

Matkajuht peab olema

optimistlik, ent taktitundeline. Niisiis, kui ühel kõhedavõitu õhtupoolikul olin lõpuks jõudnud söögikoha platsil viimase paatkonna õblukesed tüdrukud ära oodata, pakkusin, et ehk lohistaksime pärast sööki kanuu otse üle aasa, saab sooja (jättes ütlemata, et nende üliflegmaatilise tegutsemise puhul tähendavad kolm lõigatud käänakut vähemalt pooletunnist võitu ootamises ülejäänud seltskonnale), vaatasid tüdrukud kõigepealt üksteisele otsa, siis minule, ja siis teatas üks: "Mul küll külm ei ole."
P.S Umbes pool tundi neil käänakutele kuluski. Ja siis ülejäänud lõpulõik.

Kartuleid

Brantsuga koos koorida ei saa. Ta sukeldub peadpidi potti, kougib kartulid välja ja sööb ära.
P.S siis ei saa, kui tahad trepil päikese käes istuda ja loodad, et mõni ka pudru jaoks jääb. Ja koored sööb ta niikuinii ära, kui hetkeks valvsuse kaotad.

Minu esimene tänavukevadine

sattus kevade kõige õndsamale ajale. Ja kõige lühemale. Need on need paar päeva, kui äkki läheb soojaks ja päikeseliseks, on hele ja helge ning sinilill, lõokannus ja veel ühed kollased, mida arvasin, et on kanakoole, aga ei ole - ühesõnaga, õitsejad õitsevad, pungad on kohe-kohe puhkemas ja kulul õrn rohetus märgata. Kõik on kohe-kohe käes. Mets läbipaistev ja ilm avar.
Ja sääski ega kärbseid pole! Veel.
Matkad käivad muidugi juba ammu, lihtsalt mina polnud veel välja saanud. Jõgeharalt Kärgulasse, praegu on seal veel päris mõnus vesi (kuigi nädalatagusega võrreldes kõvasti langenud). Võhandu ehk Püha.

P.S üks läks ümber - vaatasime mitu korda, et napilt jäi vesi küljelt sisse tulemata (aga mida sa siis enam hõikad ja seletad, ehmatad inimesed täitsa ära) ja no ühe oksa taga siis tegid lõpuks liigutuse ära. Oleks nagu pisike jõeke, pole laiust ega sügavust, aga kohati vool päris tugev.
Nagu selgus.
Eriti kurvad nad just polnud miskipärast.

P.P.S asi, mida me atraktsiooniks ei kavandanudki - nimelt oli pärast viimast saagimist (nädal tagasi) vesi kõvasti langenud ja osad rondid liikuma hakanud + mõned parasjagu veest välja või pinna ligi tulnud, et segama hakata. Kuna me Tomiga üldjuhul kaldalt ringi ei lähe, kui just tõesti ikka kuidagi muidu ei saa, tõstsime ühes rüsis kanuu üle. See käib nii, et ronid puu peale ja upitad kanuu üle ja siis sisse tagasi (igal juhul lihtsam kui lohistada). Puu oli kobeda kintsu jämedune kindlasti, seega meie jõgede mastaabis lausa Sõpruse sild, pealegi kuiv (s.t mitte libe), aga matkajad kaldal pidasid üritust parajaks spektaakliks. Kusjuures parajasti kesk kõõlumist, kui kanuu peaaegu üle, heliseb mobla (naerumöirged kaldal - oleks nad veel seda ka teadnud, et mu mobla üldse kord kahe päeva tagant heliseb, kui nii keskmine võtta :), sest keeletunnis ma niikuinii vastata ei saa, ja tunde on ühtepuhku, seega number ka üldse kokku umbes viiel inimesel ja mobla lõpuks paar aastat tagasi pika hambaga muretsetud põhiliselt minu tollase armsa pisikese punase parsa ehk Honda Civicu pärast, mis küll kiirendas kindla peale, aga muidu kippus aegajalt seisma jääma või mitte käivituma - et saaks Tomi appi kutsuda - seekord siis võtab ta heliseda eriti abitus käed-kinni olukorras) ja Laura teatab, et Brandy võitis näitusel oma klassi ära (ja ka ühe oma kutsikatest, nüüd on nad juba parajad noorukid). Eks ütleb vana sõna ka - kellele ema, kellele tütar (vasakul, pruunim):

Tänavune lumi

lihtsalt auras ära. Ega see midagi ebatavalist ju ei ole, aga et kõik see poolteist meetrit paari sooja päevaga lihtsalt kokku vajub nagu aerosool-vahukoor :) .... no aias ikka on tükati pool meetrit veel, ja treppi alles hakkab õrnalt servast nägema.
Laura ja labrador leidsid metsast esimese sinilille: "Oi, Brandy, näe, sinilill!" - ja Brandy tormaski õhinal kohale ning amhh!...
Neid jäi sinna muidugi veel. Puhhi-raamatus oleks pidanud peale Tiigri 'tiigrid-söövad-kõike' olema ka Labrador 'labradorid-söövad-kõike' - ainult et labrador olekski siis kõike söönud.

Jääpõhjalise kosega ojast on saanud jääkaaneline oja. Vesi tükati päriselt sinna 'alla' kadunud.
Selle peale sobiks ehk meenutada eriti suure veega Võhandut. Hea tükk aega tagasi. Kui olime veel leebed ja uskusime, mida inimesed ütlesid ega teadnud, et kõigepealt tuleb kokku leppida, mida miski tähendab :). Et kui tahetakse kahepäevast omaette sõitu 'wild' maastikul, siis ingliskeelne inimene eeldab arvatavasti, et aegajalt on kaldal siiski kohvik või vähemalt pood. Ja et kui tellitakse suurveega sõit 'vanadele tegijatele', võib juhtuda, et varem sõitnud ongi ainult see tellija, kes helistas.
SEE päev vedas algusest peale viltu (neid on tavaliselt üks hooajal, ja vahel siis põhjalik), kui meil esimest korda (seni ka viimast) kanuukäru kummuli läks. Sest porilomp osutus põhjatuks (teedelagunemine Lõuna-Eestis) ja parempoolne ratas vajus lihtsalt maa sisse. Kanuusid oli peal vähemalt 6, aga võibolla ka kaheksa. Siis läks 'vanade tegijate' seltskonna kaks viimast kanuud kohe esimeste puude juures ümber ja teine kanuu kadus ära. Tõsi, kui esimene vette kaldunud puu okstest kaldale tõmmatud sai, tuli teine alt pinnale :). Reegel on, et kõigepealt päästetagu iseend, siis mõlad ja muu varustus, kui võimalik on. Inimesed olid kaldal, ainuke häda, et esimesed ju jõel pahaaimamatult mõlasid ja tee autole läbimatu - kuis need matka lõppu saada, kes vettinult välja korjatud?
Siis tulime järgmisest 'kontrollpunktist' tagasi, auto märgi kujusid täis - ja poolel teel külameestel kraav läbi kaevatud! Truubi tegemise tarbeks.
Mida oleks ju võinud mainida, kui veerand tundi varem sealt jõe poole läksime (et tagasi ei saa, sest kopp tuleb kohe), aga...
Alati ei tule head mõtted õigel ajal. Nemad arvanud, et me läheme telkima.
Lisaks sellele selgus, et ülesmäge jõe orust välja on tee ikka tõesti lihtsalt läbimatu, vähemasti meie käruga. Käru ära võtta ei saanud, see oli ju hommikul kummuli käinud ja tiisli ots keerdus :)
Ühesõnaga, täisjama. Aitasime kraavi kinni ajada ja vennastusime kohalikega, kes meile siis traktori appi andsid, miska see ka künka sisse sõitis. Pilt oli jällegi nagu multikas - rattad käivad, aga traktor ei liigu künkast üles, vaid maa sisse. Kuni lõpuks poole kapotini mudas. Esimesed rattad on ju väiksemad ka.
No lihtsalt on päevi, kus ongi kõik pehme. Mitte palju, paar tükki kevadel. See oli siis üks neist. Lõuna-Eesti liivane plödi taheneb kähku, aga kui oma kõige plödimas olekus on, siis on asi ikka päris lootusetu.
Traktoril oli kopp ja üks suuremaid elamusi minu jaoks oli pilt, kuidas ta end kopa abiga mudast välja lükkas. Või kergitas? Kõrvalt puuriit tassiti peaaegu kogu täiega rataste alla ja tasapisi saigi nina pinnale tagasi. Impressive, ausalt.
Matk sai peetud, mõned kanuud ikka vettpidi lõpuni ka (matkajad siis ammulisui kuulasid, mis kõik tagapool juhtund - nemad ju mõnusasti suurvett nautinud olid), teiste rahvas meie lõpuks välja tõmmatud jeebuga autode juurde, ja ega suurem osa vist ei saanud arugi, kui tõsine värk oli.
Meie päev ei olnud läbi. Kuna õhtul lund sadama hakkas, oli tükk tegu, et koju saada (kõrgustik on ju ülesmäge, mis ei olegi väga naljakas, kui neis kohtades, kus peaks tuisulume pärast kiirust lisama, ei saa seda teha, sest tuul puhub käru taga viltu, ja ilma käruta ei saa, sest tiisel keerdus...).
Aga ellu me jäime. Ime küll.
P.S sellelt matkalt pärineb klubi suurim jahmatus, kui käänu tagant tuleb kanuu, kolm inimest sees. Keskmine ilma mõlata. Kusjuures algul olid kõik kahesed.
Nemad läind ümber ja teine ujund kaldale (tühi kanuu ja mõlad ujusid varsti ka järele, päästevestis matkaja lonkis kalda poolt põõsast kohale). "Kuidas sa siis sellesse kanuusse said, vees on ju võimatu sisse ronida?" küsib Tom.
"Ega ma ei tulnud veest, ma tulin puu otsast," vastab matkaja rõõmsalt. (Vt. Märgadest lugudest http://www.toonuspluss.ee/ oksad, puud ja tüükad, kuidas matkaja haarab oksast ja vesi viib kanuu ära).

Meie tapjataks kardab

tuvisid. Ju see on nende häälitsuse pärast - vareseid nt ei karda. Õigupoolest ei karda ta üldse mitte kedagi (peale tuvide). Nagu tõeline taks ikka. Suur koer väikeses pakendis. Kes on veendunud, et paneb iga kell lambakoera pikali (Previ suur sõber Largo on lihtsalt viisakas). Ja kõhklematult ründas bernhardiini (meie ei saanud päris täpselt aru, mida too paha tegi, ja tema ei saanud üldse aru, mis toimub. Nii kiiresti liikuvat elukat bernhardiin ilmselt üldse ei näegi). Aga Previle meeldib, et oleks kord.
No ja siis need tuvid. Istuvad traadil. Korra viskasin lumepalliga, et taksil alaväärsuskompleksi ei tuleks (haugud, nemad ei tee väljagi). Pihta ei saanud, aga ära ikka lendasid. Nüüd sama lugu. Ainult et nüüd viskasin esimene kord eriti mööda ja teine kord natuke mööda.
Mispeale tuvid kõõritasid mind üle vasaku õla ja astusid timps-timps-timps seitse sentimeetrit paremale :)). Täpselt mööda visatud jupi jagu. Nagu multikas, kui jalad üles-alla liiguvad.
"Ah, las nad olla," ütlesin Previle ja taandusime väärikalt väravast välja.
P.S 'tapjataks' väljendab kindlameelsust ja otsustavust, mitte mõrtsuk-kombeid.

Eile olla kanuusid nähtud :)

ja täna käis Tom siis näinutega Elva jõel. Vett rohkem kui eile.

Esimene tänavune

käidud. Ei mingit action-värki, Jõgeharalt Kärgulasse, kõik rõõmsad ja kastmata. Päris suurvesi on muidugi veel tulemata ka.

jahutatud broilerifilee

sobiks ehk pealkirjaks sellele loole, kuidas ma kopra-auku kukkusin. Ja jala päris korralikult välja väänasin.
Hommik oli märkimisväärne, kuna esimest korda panin jalga varvassokid ja ärplesin mehiselt, milline mõnu on varbaid ükshaaval ja eraldi liigutada. Siis pidin 'purde juures' matkajaid ootama (ja kontrolli mõttes üle lugema, kätt hoidma, kui vaja, ning seletama, kui kellelgi mõlamise-tüürimise osas probleeme tekkinud). Mis on üks tüütumaid tegevusi (ootamine), eriti 'purde juures', sest seal ei ole mitte midagi teha ja isegi pikali visata ei saa, sest koht on paras pratsik ja lodu. Millega loomulikult kaasnevad ka sääsed.
Miska otsustasin järele proovida, kas on võimalik, et üle jõe pandud käsivarrejämedust leppa tõepoolest purdena kasutatakse. Paar sammu kaldast andis täitsa minna, siis helises kännu peale jäetud mobla, tegin mingi mõttetu liigutuse ja sulpsasin jalgapidi vette.
Siis enam nii mõnus ei olnud, kui varbad kõik ükshaaval ja eraldi märjad olid. Aga mis teha. Kes matkajaid passib, ei tohi kuskile liikuda, muidu ei saa pärast enam millestki aru. Ja varsti nad tulid ka, peale kõige viimase, nagu ikka.
Tüki aja pärast oli selge, et see viimane oli naistekanuu, ja suhteliselt akadeemiliste sealjuures. Veel tubli tüki ootamise peale otsustasin kallast mööda neile vastu minna asja 'täpsustama', nagu isa ütleb. Noh, ja ei olnud kilomeetritki kõndinud, kui kuulen - tulevad! Hõikan, lehvitan, ja - mauh! pikali. Üks jalg kopra-augus. Need nimelt ei ole pealt näha alati isegi mitte siis, kui vaatad jalge ette. Mida ma ei teinud, sest põhirõhk kuulamisel (kas kostab, et tulevad). Ja rohu seest kuulengi, kuidas naised arutavad: "Tea, kus ta kadus, kukkus või?"
Mis isegi mu abitus olukorras naerma ajas. Mida siis veel, ufod viisid ära :)?
Kui jalg august väljas, selgus, et ikka päris korralikult välja väänatud. Aga ega ma pold seal selleks, et matkajad minu kätt hoiaks, eks. Nii et kõigepealt nendelt kiirülevaade (pole hullu, ainult et kiiremini küll ei saa - ja miks peakski?), siis liibates auto juurde ja vat siis oli küll tore, et juba enne jalg märg ja eeljahutatud.
Everything depends, eks.

P.S paari nädala pärast arvas meie esi(suusa)maratoonar väändjala kohta, et 'oleks nüüd olümpiamängud, siis peaks veel ootama, aga igapäevased asjad ajab ehk ära'.

veessaagimine

on väga loominguline tegevus. Saagimise iva teadupärast on asi nii sättida, et puu kuidagi saagi kinni ei litsuks - kasvava tegelase puhul vaadatakse, kus pool on rohkem oksi, või on ta ise juba natuke kaldu, ja kuhu üldse langeda annab. Ja et ega tuul väga vastu ei tööta.
Vees ei tea kunagi, mis juhtub. Kas kergitab vool ladva ülespoole (ja tuleks alt alustada) või on kuskil veel mingi tüügas, mis kogu tüve allapoole vajutab, kui miski liikuma hakkab (ja peab ülevalt saagima). Või saed risti-üle-jõe kuusest keskelt tüki lahti ja mitte midagi ei juhtu, sest oksad on põhjas kinni ja päris vee all mootorsaag ikkagi ei taha töötada. Kuigi allveelaevad ju näiteks on täiesti olemas, miks mitte allveesaag.
Teine häda on, et mootorsae kett toimib veesõidukitega umbes nagu lumesaani see, mis teda edasi veab, s.t tirib kanuu puule peale (altvoolu saagida ei saa niikuinii, vool viib ära enne, kui alustadagi saad). Ja saadab lõbusa joa saepurusegust vett suht' kindlas suunas, ning kui sinu selg ette jääma juhtub, ei saa mitte midagi teha, sest äkiline liigutus võiks kogu kupatuse päris ümber ajada.
Kolmas häda on, et jõele langenud puude taha koguneb tavaliselt kuigipalju rüsi, ja selle käitumine on ka absoluutselt etteaimamatu. Näiteks Mustjõel otsustasin kord saagida üpris üüratut kuhilat, millest õigupoolest isegi ei lootnud, et see liikuma hakata võiks, aga kuna jalad olid kanged, tahtsin lihtsalt midagi teha (peale marsruudi ajalise kontrollimise grupi tarbeks, mis oli meie neljase seltskonna põhieesmärk). Mehed ei viitsinud vaielda ja asusin silma järgi hinnates jõukohase tüüka kallale (käsivarrejämedune, käsisaega). Noh, ja siis selgus, et olin professionaalses mõttes väga saamatult toiminud, sest äkki kadus kogu kupatus jalge alt (s.t vool viis terve suure kuhja ära), üksiti ilmnes, et sügavus oli kaks sammu ja põhi kadunud, ja ainult puhta vedamise tõttu ei olnud kaldal see oks pehkind, millest kinni rabasin (nii kogenud kuju kui mina oleks pidanud enne saagima asumist proovima, kas kuskilt kinni haarata on).
Siit moraal: Mustjõgi on väga rahulik ja väga sügav, s.t tegelikult uskumatult kiire. Teiseks: alati peab jalgealuse kadumiseks valmis olema. Mida ma ju tegelikult teadsin, aga kena kevadpäev oli valvsuse uinutanud.
Ja kahekümnes häda on see, et veeseis muutub kogu aeg. Saed tüükad ära, vesi tõuseb ja vaja uuesti minna, sest uued takistused tekkinud. Siis langeb, jälle sama lugu. Elva jões oleme suure osa läbi jalutanud (seal on mõnus liivapõhi ka, vast ehk soojem vesi oleks võinud olla) tüügaste välja sikutamise otsatarbel.
Aga, nagu öeldud, asi on loominguline ja igav ei hakka ilmaski, sest peale takistuse kõrvaldamise on kogu aeg vaja ette näha, kuhu kanuu edasi satub (soovitatavalt mitte tupikusse). Ja end linnainimeseks kujutleda, kes hoiab eemale roheliste lehtede tupsakast, aga ei tea karta kivi 5 cm pinna all. Mida ei saa talle pahaks panna, sest ta ju ei tea. Ja vastavalt lehetupsak kivi juurde alles jätta.
Ja siis tuleb matk, esimeste kanuude rahvas küsib, miks kõik nii lagedaks saetud, keskmised on mõtlikud (olla ikka takistusi ka olnud, kus pusima pidi) ja viimased väidavad, et vett polla olnudki, ainult mingid tüükad ja jumalteabmiskõik.

P.S üks vingemaid ümberminekuid oli kolleegidega saagimas käies, kui Tom, Tom ja Tarmo Ahjal Tikuta kärestikust alla tulid ja ümber läksid. Kolmene ja mehed, teadagi. Nali selles, et olin just kaldal kopsud õhku täis tõmmanud, et hõigata: "Te olete nagu Estline kohe!" (aga nad läksid enne põhja nagu Estonia), ja saed jäid alles, sest mehed olid käsisae ja mootorsae töö algul nööriga kokku sidunud (et käsisaag on kergem ja tõuseb pinnale :) - tegelikult jäi nöör keskmise pingi taha ja saed mõlemad kinni, jumal tänatud) ja et Tom ja Tarmo väidetavalt ilma riieteta koju sõitsid (ega siis profid ümber lähe, seega tagavarariideid polnud) ja politseiniku poolsurnuks ehmatasid. Teisel Tomil oli musta pesu pamp voodilinadega, mida sai tuunikaks kasutada.
Miska me matkajatel tungivalt soovitame igaks juhuks tagavarariided kaasa võtta.

Ahja

on minu absoluutne lemmik. Olemusliku vahelduslikkuse pärast. Väga ilusaid lõike on kõigil jõgedel, aga Ahjal on kõike. Lõiguti, aastaajati, veeseisuti. Ahjal me alustasime ja õppisime kanuumatkamist, veessaagimist ning inimloomust. Sealne parimate palade palett on tõeliselt lai ja värvikas. Ahjal on päris suur kaldanõlv, mis kevadises päikeses sinililledest särab. Toomingate õitseajal mitu valget lõhnavat tunnelit. Paar käänakut, kus vaikne liikuja peaaegu kindlasti jäälindu näeb; ja teda ei kutsuta mitte ilmaasjate Põhjamaa kalliskiviks - nii säravat sinist on ainult pasknääri tiival, aga seal ainult tripsukene. Ürgmetsalaadne tüügastik ja vesiseks jäänud sopis kuivanud puudega 'monster mets', nagu meie teismelised kolmkeelsed (eesti-, inglis- ja kreekakeelsed poisslapsed) hoobilt paiga iva ära tabasid. Koletistega õudse filmi saaks seal kindlasti teha. Eriti käänuline, kaunis kiire vooluga ja mitte eriti sügav keskjooks. Seal oli ühe eriti korraliku kevadise suurvee ajal tunne, nagu oleks vesi keskelt muhkus (mis muidugi võimalik ei tohiks olla) ja valguks kahele poole luhtadele laiali.
Siis pidi kord öökull peaaegu et näkku hüppama - Tom saagis, mina hoidsin väikesest kuusest kinni (et kanuu enam-vähem paigal oleks) ja äkki läks sealtsamast väga pahura olemisega öökull lendu. No kaua sa sihukest löristamist kannatad, eks. Täiesti ehtne ja ümmarguste silmadega, nagu pildil.
Ja mäletan hämmingut, kui Tom teatas, et tuleb käsivarrejämeduse toominga peale ronida ning kanuu sellest üle upitada - ja see oli võimalik ka, sest kanuu sikutamise ajal saab servast hoides endale tasakaalu tekitada.
Saesaare panoraamne paisjärv ja muidugi Taevaskojad. Hoomamatu 400 miljonit aastat tagasi (Devoni ajastu), mil tekkisid triibulised liivakivid (Võhandul on paljandid liivakarva) ...ja et kuidas need triibud ikka nii mitmevärvilised saavad olla. Tumelillast helehallini. Sekka kärtsrohekaskollast samblikku. Pärnad jõe viimasel paljandil Ottenis, kui nad parajasti õitsevad ja lõhnavad. Varsakabjad.

Kevadine suurvesi

tuleb tänavu uhke, arvasime Otepää ja Haanja-kandi järgi, aga tänase Albu Valgehobusemäel käigu järel nii kindel ei oleks. Kohati juba praegu põldudel nukid mustad.
Muidugi oleneb ka, kuidas ta sulab - aurab päikese käes ära, või tuleb vihma ja lööb kõik veed korraga valla; kas maa sulab ka kohe või jõuab vesi enne jõgedesse või... Elva jõe lemmikum lõik peaks küll natukeseks laevatatavaks muutuma, nii umbes maratonisillani. Loodetavasti. Seda lõbu väga pikalt ette planeerida ei saa, reageerima peab võrdlemisi päevapealt. Aga asi on seda väärt.
Suurt vett saab muidugi suvel ka, kui tõsisemalt sadada võtab, Ahja lööb kohe täis ja siis on tore vaadata, kuidas suur vesi nagu suur mull allavoolu läheb ja liivakaspruunilt edasi jõuab. Kõige äkilisem mälestus on kümmekonna aasta tagant, kui mehed olid Võhandul ja mina praktikandiga (pisemat sorti tütarlaps) Ahjal 2 kanuud vette laskma pidin. Juhtumisi sadas pladinal öö läbi ja kui kohale jõudsime, oleks kallaste vahel nagu piimakohv kulgenud, kusjuures ehmatavalt suures koguses. Ja kanuutajad ka naisterahvad. Nii et võttis päris mõtlikuks - kui juhtub, et keegi ümber ja kanuu põhja läheb, ei leia esiteks üles, sest nähtavus null, ja teiseks - kui ka leiaks, ei jõuaks välja tirida, sest vool tugev.
Aga ei saa ju praktikanti ega kanuutajaid ära hirmutada ja päris esimest korda nagu ka väljas ei ole. Et kui tõesti midagi juhtuks, siis ka välja mõtleks, mida teha. Nii et julge pealehakkamine pool võitu peab olema - ja oli täisvõit, sest naised üldiselt ümber ei lähe ja nemad ka mitte ja kõik läks õnnelikult.
Teine suurem uputus Ahjalt on meeles 80ndate keskpaigast, kui sadas kõigepealt nädal aega vahetpidamata ja siis veel nädal pausidega ning vesi tõusis umbes poolteist meetrit. Juhtumisi läksime Suurde Taevaskotta, kui just oli suur tükk vasakpoolset kaljut vette varisenud. Vaatepilt oli võimas: kaldal muru kalu ja vetikaid täis, kalju puhas ja särav. Kahju, et päris plartsu ajal kohal ei olnud.

Valgehobusemägi on igatahes väga mõnus suusakeskus. Super-rajad, ilus maastik.

P.S Õhtul, kui olin koertele ellhoiatuseks teatanud, et hommik on suusavõistluste tõttu erandkorras pool kuus, ronis tublitaks Previ labradori pesasse (kuhu teadaolevalt jääda ei saa), kaapis mõnusa küljealuse ja jäi mind kuninglikult kõõritama. Ülbelt, ja täpselt nagu Lia Laats "Suvitajates" - ega ma siit alla ei tule.
Mina küll ei usu, et loomad ei mõtle.

Aaahh... kanuu!

Õhus on ikka juba konkreetselt kevade hõngu ja ehk sobilik enne tänavuse kanuu-hooaja algust eelmise avamine kirja panna. Mis oli aprillis ja langes juhtumisi Vaiksele Reedele (ortograafiliselt nõrganärvilistele hoiatuseks: suurtähed siin ja läbivalt sisetunde järgi). Traditsiooniliselt tuleb enne esimeste kanuude vette laskmist järele uurida, kas jõgi ikka juba lahti on, kusjuures ka vaiksema voolu või vähesema päikesevalgusega (=sulab hiljem, sest on jahedam) lõikudelt, nt metsa vahel. Seekord oli põhiküsimus Jõgehara veski tammi jäänused, millest oli ette teada, et hakatakse lunima alla sõitmist. Ja vahel on saanud ka.




Aga tookord tundus kahtlane. Lükkasime siis Jõgeharast sild ülesvoolu oma kanuu vette, jääd polnud kusagil ja asi igati hubane. Kui veskini saime, tuli veel kenasid lumeräitsakaid ka, ilusti ükshaaval ja väga ilus.
Aga et ikka see allasõit...
Minu tungival nõudmisel lippas Tom tagasi ja tõi auto eelmise silla juurest ära ("Märgade riietega on paha joosta," ütlesin ja arvasin, et teen head nalja), et nii igaks juhuks. Kuigi me koos kunagi ümber läinud pole (Tom paar korda kanuukaaslase tõttu on ja mina ükskord silla pealt sisse kukkund ka, kusjuures isegi mitte sillakene-katki-praks!, vaid lihtsalt ots oli kaldas kinnitamata. Mille peale nagu ei osanud tulla. Et peaks kontrollima, kas silla ots lahti pole :)
Noh, ja edasi käis väga kähku. Ronisime uuesti kanuusse, kohe endise tammi kohalt alla, nina vastu põhjapalki, see lükkas kanuu külje ette, mauh! ja mullid nagu selles Saku õlle reklaamis, kus lõpuks klaas teistpidi keerati ja polnud mitte lumi, vaid mullid.
Ainult et meil oli lumi ka, ikka need ilusad räitsakud. Ja mullid polnud teleka ekraanil, vaid minu ümber, või õigemini mina olin mullide sees. Võibolla oleks pidanud silmad kinni panema enne vee alla minekut, aga siis poleks muidugi teada saanud, mismoodi alt üles vaadata on.
Vat siis oli tore küll, et auto kaldal võtta. Ja nüüd võin vande all kinnitada, et on õige, mis kodulehe Märgades Lugudes (http://www.toonuspluss.ee/?page=marg ) kirjutasin - riided kleebivad kohe ihu külge ja külm ei hakka, sest tekib üleüldine 36,6. Ja kui talvemüts on peas, siis juuksed eriti märjaks ei saa.
Aga muidu oli sündmus igati Vaikse Reede vääriline - ei mingit kisa-kära ega kiljumist, plauh! sisse, plauh! välja. Noh, naermine vast ei olnud kõige vaiksem.
P.S järgmisel päeval matkajatega probleemi polnud, vesi madalam, palk näha ja miskipärast keegi ei tahtnudki eriti kanuulaskumist proovida. Kuigi me kinnitasime, et haiget ei saa.

avanurk

on avatud nurk, kus hästi tasa olla (vt taksikoer Previ (Millennium Micra) trepil - tukub ja on mõnus soe).