Kõik inimesed ei taha märjaks saada. Mis on ka mõnevõrra mõistetav, eriti varakevadel või sügisepoole. Üldiselt läheb meie matkadel ümber 1% kanuudest, ja tavaliselt ronib siis kaldale kaks meest. Kaks naist kanuus ei lähe peaaegu kunagi ümber ja lastega kanuud ka väga harva. Ümbermineku tõenäosus on suurem, kui tagumisel istmel tegeleb mõlamisega leebe ja lüüriline, kärsitu ja närviline või lihtsalt märgatavalt jutukas inimene. Leebe inimene jääb äkilises olukorras vajaliku mõlaliigutusega hiljaks, kärsitu tekitab ise nii olukorra kui märja lahenduse; ja miks jutukad ümber lähevad, seda me ei tea. 
Õigupoolest on vettesattumine kujutluses koledam. Päriselt käib kõik nii kähku, et ei jõua ehmatadagi. Riided kleebivad kohe ihu külge ja ka külmas vees tekib üleüldine 36,6. Paha lugu algab alles siis, kui kuiva vahetuskomplekti riideid ning jalanõusid kohe võtta pole (või oli ebahoolikalt pakitud ja sai märjaks, või oli küll hoolikalt pakitud, aga ujus ära). Suvel on muidugi ka matkajaid, kes jalgade jahutamise mõttes kogu aeg kanuus nii veerandijagu vett hoiavad. Et iga matkaja saaks oma riski suurust hinnata, olgu ära toodud peamised riskifaktorid meie seniste kogemuste põhjal:
- kanuukaaslane
- oksad/tüükad/põõsad/puud
- kivid
- teine kanuu
- kõrge ja kiire vesi
- kärestikud
- muda
- autovõtmete pult taskus
- uued puhtad riided/jalatsid
Kanuukaaslane.
Kõige ohtlikum ja etteaimamatum tegur retke käigus on kanuukaaslane.
Ta võib kanuu ümber ajada (kui istub taga), vahetpidamata õpetada (kui istub ees) või õiendada (taga), pidevalt parema-vasaku poole segi ajada (sõltumata sellest, kus istub); loodust nautides kivid-põõsad unustada ja kanuul kuskile alla/peale/sisse libiseda lasta;
sõudes hoogsalt ja süüdimatult pritsida, teistest kiiremini sõita tahta (ja teilegi kohe alguses laiema mõla pihku suruda) või kangekaelselt jalgratast leiutama jääda, s.t. üritada oma isikupäraseid juhtimisvõtteid rakendada (mis põhitõdede osas erilisi tulemusi ei anna -
nii nagu jalgrattaga ilma väntamata edasi ei saa, kuigi pedaali vajutada võib varvaste või kannaga või …). Aga põõsastes rabelema peate mõlemad. Või hakkab ta äkitselt talumatult valjusti laulma. Või ütlete talle heldinult: "Vaata, kui ilusad kännuseened!" ja tema vastab ilmse pahakspanuga hääles, et ei näe kändugi. Või tõuseb kaldaleronimiseks ette hoiatamata kanuus püsti ja saadab mudasse nii teid kui iseennast. Või ronib küll ettevaatlikult kaldale, kuid tõmbab teil kanuuga jalad alt just siis, kui olete end istmelt kergitanud. Siis olete mudas üksi. Teised naeravad kaldal, ja millestki ei võiks arvata, et nii mõnigi neist napilt enne teie tulekut muda maha uhtuda jõudis. Kaldalolevate retkeliste nõuannetesse tuleb üldse äärmise umbusuga suhtuda, sest peale omaenda äpardusi tahaks nad lohutuseks teiste kimbatusest pisut rõõmu tunda.
Ühesõnaga, nagu ütles üks ebaleva olekuga tütarlaps ennast sillale upitades: "Mulle tundub, et need inimesed, kes ühes kanuus sõidavad, peavad teineteisele meeldima."
Ta võib kanuu ümber ajada (kui istub taga), vahetpidamata õpetada (kui istub ees) või õiendada (taga), pidevalt parema-vasaku poole segi ajada (sõltumata sellest, kus istub); loodust nautides kivid-põõsad unustada ja kanuul kuskile alla/peale/sisse libiseda lasta;sõudes hoogsalt ja süüdimatult pritsida, teistest kiiremini sõita tahta (ja teilegi kohe alguses laiema mõla pihku suruda) või kangekaelselt jalgratast leiutama jääda, s.t. üritada oma isikupäraseid juhtimisvõtteid rakendada (mis põhitõdede osas erilisi tulemusi ei anna - nii nagu jalgrattaga ilma väntamata edasi ei saa, kuigi pedaali vajutada võib varvaste või kannaga või …). Aga põõsastes rabelema peate mõlemad. Või hakkab ta äkitselt talumatult valjusti laulma. Või ütlete talle heldinult: "Vaata, kui ilusad kännuseened!" ja tema vastab ilmse pahakspanuga hääles, et ei näe kändugi. Või tõuseb kaldaleronimiseks ette hoiatamata kanuus püsti ja saadab mudasse nii teid kui iseennast. Või ronib küll ettevaatlikult kaldale, kuid tõmbab teil kanuuga jalad alt just siis, kui olete end istmelt kergitanud. Siis olete mudas üksi. Teised naeravad kaldal, ja millestki ei võiks arvata, et nii mõnigi neist napilt enne teie tulekut muda maha uhtuda jõudis. Kaldalolevate retkeliste nõuannetesse tuleb üldse äärmise umbusuga suhtuda, sest peale omaenda äpardusi tahaks nad lohutuseks teiste kimbatusest pisut rõõmu tunda. Ühesõnaga, nagu ütles üks ebaleva olekuga tütarlaps ennast sillale upitades: "Mulle tundub, et need inimesed, kes ühes kanuus sõidavad, peavad teineteisele meeldima."
...varitsevad teid mitmesugustel kõrgustel
ja mitmesuguse kaldenurga all. Tavaliselt on nad täpselt niimoodi jõe poole kaldu, et kanuu mahub alla, aga mõni kanuusviibijatest on sunnitud vabamasse vette vajuma. Enamasti kallutab ta teise kanuutaja ka vette, sest külje peale kallutamine ajab kanuu kohe kindlasti ümber. Eriti siis, kui külg vastu puud ja vool piisavalt tugev juhtub olema.
Puude alla ja põõsaste sisse sõitmine pole muidugi üldse kohustuslik, ja vabama veega piirdudes on oksakriimustusi hoopis vähem ning mütsid jäävad alles, aga alati pole asi päris oma teha. Eriti esimese sõidu alguses läheb ikka üht-teist vussi ja siis peab natuke õnne ka olema, et vool lähimasse toomingasse ei viiks (kevadel õiteaegu on seal üldiselt päris romantiline).
On ka harvemesinevaid juhtumeid. Näiteks libiseb õbluke naine puu alt läbi, mees ei tahaks hästi käpuli kanuusse lasta ja võtab tüvest kinni, et natuke mõelda, kas minna üle või alt
- ja siis selgub, et valikut polegi, sest jõgi on kanuu koos naisega juba minema viinud ja ellujäämiseks tuleb lihtsalt oksa külge klammerduda.
Oks läheb muidugi katki, eks ole. Ju oli mädanend. Või libiseb õbluke naine läbi, mees kallutab end tahapoole ja jääb lõugapidi puusse kinni. Naine mõlab pahaaimamatult ja imestab, miks edasi ei saa. Mehe väljendusvahendid on piiratud, sest öelda ei saa midagi ja mõlaga ei ulata. Aga valus on küll. Järgmise puu alt sõites kallutab mees varakult ettepoole. Kahjuks mitte küllalt madalale, sest mingi oksatüügas läheb turja pealt päästevesti vahele ja mees jääb vestipidi rippuma. Jõgi viib naise ja kanuu ära, tüügas läheb katki. Järgmises kahtlases kohas tunneb naine, et talle aitab ja hüppab kanuust välja. Kanuu läheb ümber. No ja umbes niimoodi edasi 16 kilomeetrit.
ja mitmesuguse kaldenurga all. Tavaliselt on nad täpselt niimoodi jõe poole kaldu, et kanuu mahub alla, aga mõni kanuusviibijatest on sunnitud vabamasse vette vajuma. Enamasti kallutab ta teise kanuutaja ka vette, sest külje peale kallutamine ajab kanuu kohe kindlasti ümber. Eriti siis, kui külg vastu puud ja vool piisavalt tugev juhtub olema. Puude alla ja põõsaste sisse sõitmine pole muidugi üldse kohustuslik, ja vabama veega piirdudes on oksakriimustusi hoopis vähem ning mütsid jäävad alles, aga alati pole asi päris oma teha. Eriti esimese sõidu alguses läheb ikka üht-teist vussi ja siis peab natuke õnne ka olema, et vool lähimasse toomingasse ei viiks (kevadel õiteaegu on seal üldiselt päris romantiline). On ka harvemesinevaid juhtumeid. Näiteks libiseb õbluke naine puu alt läbi, mees ei tahaks hästi käpuli kanuusse lasta ja võtab tüvest kinni, et natuke mõelda, kas minna üle või alt
- ja siis selgub, et valikut polegi, sest jõgi on kanuu koos naisega juba minema viinud ja ellujäämiseks tuleb lihtsalt oksa külge klammerduda. Oks läheb muidugi katki, eks ole. Ju oli mädanend. Või libiseb õbluke naine läbi, mees kallutab end tahapoole ja jääb lõugapidi puusse kinni. Naine mõlab pahaaimamatult ja imestab, miks edasi ei saa. Mehe väljendusvahendid on piiratud, sest öelda ei saa midagi ja mõlaga ei ulata. Aga valus on küll. Järgmise puu alt sõites kallutab mees varakult ettepoole. Kahjuks mitte küllalt madalale, sest mingi oksatüügas läheb turja pealt päästevesti vahele ja mees jääb vestipidi rippuma. Jõgi viib naise ja kanuu ära, tüügas läheb katki. Järgmises kahtlases kohas tunneb naine, et talle aitab ja hüppab kanuust välja. Kanuu läheb ümber. No ja umbes niimoodi edasi 16 kilomeetrit.
sest nemad võivad kanuu ka katki teha ja katkise kanuuga on ikka tõsiselt tüütu vee peal olla. Ninaga vastu kivi põrutades on efekt üldjoontes sama, mis kalda või puu puhul - lendate istmetelt kanuusse või vette ja saate haiget või märjaks või mõlemat. Mida kiiremini, seda rohkem - ega rahulikult sõites vastu kive ei põrkagi, sest jõuab neid näha ja midagi ette võtta, näiteks pidurdada. Pidurdamise-nipp tuleb matkajal algul küll kahetsusväärselt harva meelde. Võib ka juhtuda, et te ei suuda kokku leppida, kummalt poolt kivi minna ja vajute talle küljega peale. Siis võite sinna tiirlema jäädagi nagu kompassinõel või äkitselt kivi pealt maha vajudes mingi mõttetu liigutuse teha ja ümber minna. Ja kui teil on tõsiselt must päev, tõmbab vesi kanuu põhja vastu kive nagu seljaga vastu seina ning tuleb minna traktorit otsima, sest inimene voolava vee jõu vastu ei saa. Üldiselt on uskumatu, kui vähesed matkajad oskavad arvestada üldtuntud tõsiasja, et vihmteeb märjaks. Ja et tundide kaupa märg olles saabub vältimatult hetk, kus tahtejõuga külmast üle olla pole enam võimalik. Asjal on muidugi ka omad head küljed, näiteks pole vaja ümbermineku pärast muretseda (märjemaks niikuinii enam ei lähe). Elu esimeseks retkeks vihmakindlat spetsriietust muretseda pole vast ehk mõtet, kõlbab ka paarisajaliitrine kilekott, kui sinna pea- ja käeaugud teha. Jalgade ümber võib väiksemad kilekotid teipida ja ongi puhtam, kuivem ja muretum tunne. Teisel matkal teate juba ise, mis kaasa võtta (märjaks saavad eelkõige põlved ja õlad) ja villaseid sokke ei unusta mingil juhul maha. Nemad nimelt suudavad mingi nipiga ka märjast peast mõnd aega sooja hoida, ja jalgadel on ju üldse mõlamise ajal kuidagi vähe tegemist, miska nad salakavalalt tasapisi kangestuma hakkavad. Ja teie avastate retke lõpus, et "keegi on puujalad alla pannud".
Muide, jalgade mitteliigutamine pole üldse vajalik. Võib vahepeal lausa kaldale tulla ja pisut joosta või kükke teha (eriti külma ilmaga, saab vere liikuma).
Teine kanuu on erakordselt ohtlik kolmel põhjusel.
Esiteks, ta võib tekitada kiusatust mööda sõita; teiseks võib talle kogemata pihta sattuda ja kolmandaks võib ta teis mõttetult õilsaid tundeid äratada ja te lähete abistamise käigus ise ümber. No ja siis need korrad, kui naaberkanuusse midagi anda püütakse, kõik korraga oma käed välja sirutavad ja antav asi
(tavaliselt fotoaparaat) esimesena vette kaob. Lahked andjad takkajärgi. Tegelikult on vist täitsa tore, et vee all ei kuule, kuidas ümberringi naerdakse.
See-eest näeb küll, nagu kinnitas see eakas proua, kelle kogenud kanuusõitjast poeg ta retkele viis ja kes oksast kinni võttis sel ajal, kui poeg abistas ligiduses pusivat kanuud imikuga. Kuna poeg ei osanud arvata, et ema vaatamata karmile korraldusele eimillestki peale mõla kinni võtta ikkagi oksast haarab, pealegi keskmiselt käredas voolus, tuli ümberminek talle päris ootamatult. Pealegi ei osanud kanuu alla jäänud ema sõõmugi ujuda. Kohkunud olid igatahes kõik peale ema enda, kes rõõmsalt kinnitas, et päästevest on ikka väga tore asi ja et niipea, kui natuke valgust paistma hakkas, nägi ta kohe poega ja keeras pea sinnapoole.
Üks kolmest jõkkekukkunud koerast sattus sinna ka oma abivalmis pererahva tõttu. Tubli minikolli oli solvunud ja tõre ka veel siis, kui karv ammu kuivanud ja kohevil. Teine oli dobermanibeebi, kelle uinak peremehe süles äkilise märjavõitu lõpu leidis - eks katsu mõlada, kui sihuke elukas sul süles mõnuleb. Kolmas koer kukkus liivakivipaljandilt jõkke. Olla ilusti nina ja esikäpad ühel joonel lennanud, kõrvad tuules laperdamas. Põhja-Eesti koer, kust tema teab, et mäed olemas on ja mõned neist nii äkitse ära lõpevad.
Niisiis, teisest kanuust tuleb eemale hoida. Võib ju juhtuda, et olete täpselt kohal, kui nemad ümber lähevad; aga isegi siis võib juhtuda, et pritsib ja teie saate ikkagi ka märjaks.
Kõrge vesi on ohtlik sellepärast,
et teda on palju, ta voolab kiiresti ja ta on väga jõuline. Üldiselt on vesi kõrgem kevadel ja suurte vihmade järel, aga siin mingeid kindlaid reegleid pole, kõik sõltub jõest. Kindel on see, et enne matka teile öeldakse, kui vesi on kõrge, soovitatakse tungivalt päästevest selga panna (mis teid igal juhul vee peal hoiab) ja öeldakse, kuidas jõel käituda. Kärestikud on ohtlikud siis, kui te ei suuda veel kiiresti ja täpselt tegutseda. Vesi on kärestikes uskumatult kiire ja viib jalad alt ka siis, kui sügavust on pisut üle põlve. Kui aga kive mööda kolinal alla voolate, võib ikka tõsiselt haiget saada. Rääkimata sellest, et kanuu pehmeks plastikurusuks muutub. Seepärast on mõistlik alustada retkedeks ettevalmistatud jõel retkejuhi näpunäidete järgi.
Kärestiku alguses on alati vaikse vooluga ala, kus saab kanuu õigele joonele sättida, ja kui siis retkejuht kaldalt hõikab: "Tulge siiapoole!", ei ole mõtet umbusklikult küsida: "Aga miks?", sest siis küll enam aega pole seletada, et lugupeetud kanuusõitja, kui vool teid veel pool meetrit edasi viib, jõuate kiire voolu alasse, kus vesi teid kaasa võtab ja seal te kahjuks ei jõua enam kanuud õigesse kohta tõmmata, sest vesi on tugevam, ja selle koha pealt alla sõites lähete täpselt kivide otsa, kaldute vasakule küljele, kukute kanuust välja ja saate väga haiget kõigepealt vastu kive ja siis kanuuga, mille vesi teile selga lükkab. Mul on päästeköis, jood ja plaastrid muidugi kaasas, aga teid on valus vaadata ja kanuust on ka kahju, sest läbivaid auke on päris raske parandada. Niisiis, kui teil enne kärestikku kanuul külg ette läheb ja retkejuht kaldalt karjub: "Tagumine, kähku välja ja tõmba kanuu tagasi!", siis ei tee ta seda sellepärast, et on ise hommikul kellelegi ette jäänud, vaid sellepärast, et ta teab, mis juhtub, kui te tõepoolest otsekohe ja väga kiiresti välja ei roni ja ta teab, et vesi on seal kõigest vööni ja ta teab, et kui te end kohe vööni märjaks ei tee, siis natukese aja pärast olete mõlemad läbimärjad ja kardetavasti verised ka.
Muidugi, kuna retkejuht seal seisab ja niimoodi karjub üle veekohina, siis läheb kõik ilusti ja plaastrikott tuleb jälle sügisel minema visata, aga kord suve jooksul mõni matkaja midagi oma projektiga ikka korraldada oskab. Lootkem, et see pole teie.
Muda võib tuska tekitada vähemalt viiel erineval moel.
Näiteks astute kanuusse ja teine jalg jääb kaldamudasse kinni. Siis on tavaliselt spagaadivariant, sest see esimene jalg lükkab kanuud kaugemale ja kukute vette kas kõhuli või selili. (Kuiv variant oleks olnud käed kohe kanuu servadele panna, siis oleks jäänud koos esimese jala ja kanuuga kaldast nii kaugele, kui mudast väljas oleva jalaosa pikkus võimaldab.)
Siis saadab sõber muda teid kanuupõhjas loigukese moodustunult ja lahtistesse asjadesse (saunalina, t-särk vms.) imbunult koduni välja.
Tekib küsimus, et miks sinna mudasse siis üldse sattuda. Keegi ei tea.
Kogu aeg on kõva maa, ja äkki vajub jalg sisse, ja ongi. Võiks ju natuke vaadata, kuhu astuda, aga … Kui teile mustus ikke tõsiselt närvidele käib, võite suure käsna kaasa võtta. Sellega saab kanuu põhja päris puhta ja kuiva hoida. Autopultidega on asi lihtne. Pult paadis, paat põhjas. Piisab ka, kui kanuukaaslane mehise tõmbe teeb ja pool tõmbest seda taskut tabab, kus teil võtmed hoolikalt ära pandud on. On ka kuivalt kaldale jõudnud juhtumeid, kuid üldiselt on mõistlik võtmed retke saatvasse masinasse jätta.
Ja puhtad riided - noh, seda teab igaüks omast käest. Samas on helevalgete tossudega retke lõpus kaldal kõndimine selge märk sellest, et mees on teid vähemalt kohati kätel kandnud; seega võiks nende ümbert rebitud teibid ja kiled
vaikselt kanuukäru juurde prügikasti sokutada.
No comments:
Post a Comment