Väike Emajõgi vol.2

- mis kangesti meenutab anekdooti hullumaja basseinist, kus kohalikud päev läbi lustisid ja siis teatasid, et homme tuleb veel vahvam - siis lastakse vesi ka sisse.
Nii meilgi. Nüüd siis teame, et Sangaste elektrijaama turbiin kukub ka kinni (nagu Saesaares), kui üldine katkestus juhtub olema. Ja mul oli peaaegu õigus, kui ütlesin, et sihuke mudavöönd on kaldal, nagu oleks kuskil tamm lahti lastud. Noh, oligi, ainult et mitte lahti lastud, vaid kinni pandud, ja mitte alla- vaid ülesvoolu.
Jõgi ise on ikka super. Peaaegu sama ilus ja huvitav kui Ahja. Paar liivakivipaljandit, rippuv juurtepusadik nagu nõia habe, koobas, pajudega palistatud tunnel (ilusad mügarikud, oksad vees). Kaldapääsukeste pesad ja tuttav lambakoer, kes seekord järgi ujuda ei proovinud. Ju jättis meelde, et kui ujud ja haugud, läheb vesi kurku.
Ja ikka see üliveider täisnurkpööre paremale. Siis ka ajab segadusse, kui tead.
Ja väga hasartsed matkajad.

vahepala

(aitäh Monikale ja Alarile!)
С. Преображенскому
Людей неинтересных в мире нет.
Их судьбы — как истории планет.
У каждой все особое, свое,
и нет планет, похожих на нее.

А если кто-то незаметно жил
и с этой незаметностью дружил,
он интересен был среди людей
самой неинтересностью своей.

У каждого — свой тайный личный мир.
Есть в мире этом самый лучший миг.
Есть в мире этом самый страшный час,
но это все неведомо для нас.

И если умирает человек,
с ним умирает первый его снег,
и первый поцелуй, и первый бой...
Все это забирает он с собой.

Да, остаются книги и мосты,
машины и художников холсты,
да, многому остаться суждено,
но что-то ведь уходит все равно!

Таков закон безжалостной игры.
Не люди умирают, а миры.
Людей мы помним, грешных и земных.
А что мы знали, в сущности, о них?

Что знаем мы про братьев, про друзей,
что знаем о единственной своей?
И про отца родного своего
мы, зная все, не знаем ничего.

Уходят люди... Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.
                           Jevtušenko

Väike Emajõgi

kujunes väga omapäraseks elamuseks. Esimene jupp nagu ulmefilmist, sest vesi ilmselt üsna äkitse kõva 30 cm langenud, vastavalt siis seni vee all olnud oksad kuival ja tontlikud. Väga omapärane. Teine lõik superilus, liivakivid ja puha. Mitte küll nii kõrged kui Ahjal, aga see-eest ühel habeme moodi juured rippu (kah nõiafilmi sobiks), kummalisi tüükaid ja pisipaljandeid heleroheliste samblikega. Ja koht kena liivast jõepõhja, parajalt madal, kus ujumas käia :). Kolmas 'lihtsalt loodus' - seda tüüpi, mida eestlane väga millekski ei oska pidada, aga välismaalased pöördesse ajab. Siis saad aru, et on ikka küll ilus. Veetaimed, kiilid, liblikad ja kaks jäälindu!
Kolmandal  jupil oli ka minu vingem elamus - esimene kord elus jõel tunda, et vist olen eksinud :). Matkajatega võib ju juhtuda, et kuskilt lisaojakest pidi ülesvoolu minema hakkavad, aga et endal tundub tervet mõistust puudu olema... ühes kohas nimelt jõgi konkreetselt täisnurga all paremale keerab. Otse ees sopi moodi vesi, puud risti-rästi ja näha, et vesi seisab. Aga mitte selline väike sopp, ikka kaugele näha, et vesi.
Keerame muidugi koos vooluga, ja siis hakkab jõgi iga käänakuga üha väiksemaks jääma. No ma ju tean, et jõed ei hargne allavoolu pisemateks harudeks ja tagasi ka ei voola, aga kui ühe käänakuga seni näkku paistnud päike kukalt kõrvetama hakkas... no siis läksin tõesti närvi. Isegi Tomile helistasin. Kes arvas, et ajasime parema-vasaku ka segi (NII totraks VEEL läinud ei ole) ja kihutame rõõmsasti Pedelit pidi Valga poole :).
Aerofoto järgi peab arvama, et maantesillaga seoses jõe sängi siit-sealt kaevatud on.
Igatahes elamus ainulaadne :).
Ja kes võiks Väikesest Emajõest arvata, et seal lausa huvitav on, eks.

Leigo tule-etendus -

nii mõjuv, et natuke isegi õudne. Muusika ka muidugi tore kuulata, aga eks see võimendustega ikka konserv ole. MUU osas või õigemini kõik kokku oli eile üks unikaalne õhtu. Millal ikka saad augustis välja minna ja soojemad riided rahumeeli koju jätta? Sume soe pimedus, tulevärk Leigo moodi ehk küünlad järvel (ei saa arugi, mis sillerdab, päike enne loojumist või...), lõkked järve taga nõlval, suur keskelt süüdatud spiraal, pahvakad (soe üle järvegi tunda!) Bolero finaalis... ja siis õhupallidega taevasse tõusvad tulukesed. Võimas. Paratamatult mõtled ka, et kõrbev Venemaa sama stiihiaga võitleb... kas pole elu kummaline. Mõnel pool jälle vesi või muda uputab.
Tänavu olid ka purjekad, suprhea mõte. Väga osavad pealegi, ega seal seda sõiduruumi siis ülearu pole, aga liuglesid väga elegantselt, finaalis purjed prožektorite valgel eri värvi.
Ja tule-etendus isegi parklates jätkub, kus tuhanded punased tagatuled, ja siis kitsas kruusatee, auto-autos-kojusõit. Õnneks nii palju vihma on tulnud, et tolmu väga ei olnud ja jällegi tulukeste rodu küngastel vonklemas... super.

Vana võlg -

VVV igasuvine. Ehk Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse kanuumatk.
Üks tõsiselt hubane üritus mitmel põhjusel.
Esiteks, inimesed väärtustavad oma jõge. Teiseks, seltskond on alati mõnus olnud (ja mõne tuttava näo puudumine annaks kohe tundagi :). Kolmandaks, sihtasutuse-poolsed korraldajad on ka omapoolse tegevuse läbi mõelnud ja kanuutajatele jõele nuputamist korraldanud. Neljandaks, osalejaid on alati rohkesti, tänavu tuli koguni kaks retke teha - tagantjärele tarkusega võib öelda, et see oli täitsa hea mõte. Logistika klappis, sest see oli meil hoolega läbi mõeldud, ja osale rahvale sobiski pealelõunane start paremini.
Tänavu saime ka eriti meeldivat tagasisidet - no mida veel tahta, kui rahvas rahule jääb!
1. Mis meeldis tänasel päeval (5. juuni): ilus ilm ja loodus, väga meeldis, ilm, marsruut (viimane 1 km oli küll väsimus), tahan osaleda veel, suurepärane, sujuv korraldus, head tugiisikud, kõik meeldis, seltskond, ilm, supp oli sutsu mage, aga pole hullu; tähtede otsimine, sõudmine, puhas jõgi, vastutuul, sai liikuda omas tempos, soe vesi, sai nautida loodust rohkem kui eelmisel aastal, mõnus seltskond, positiivsus, sõbralikkus, tugev füüsiline koormus, sai võidu sõita, mäng oli väga huvitav.
Märkus: eelmisel aastal oli eriti ekstreem - sest värsked paduvihmad olid jõge pea poolteist meetrit kergitanud ja sisuliselt sõideti puulatvades.
Sutsu mage söök ajas eriti naerma - enamasti arvatakse, et kui, siis pisut soolane :). Aga maitse üle, teadagi...

2. Mida oleks võinud teisiti teha: veidi lühem võiks olla (1/3 võrra), teekonna pikkus väga ok, pikkus paras, pikem oleks palju, väga hea instruktor (süstaga), teekond oli väga hea, võiks pikem olla (5 korda märgitud), lühem võiks olla, rada oli meile väga sobiv, tõeline naudingu reis, kõik korras nagu alati.
Jällegi klassika - kellele sobiks lühem, kellele just lühikeseks jäi (seekord Pulgalt Mosinale)! "Süstaga" instruktor (tegelikult küll ühese kajakiga) oli Helgur, tõepoolest väga rahulik suhtleja - lõpuankur "igaks juhuks".

3. Ettepanekud korraldajatele: alguspunkt oli segane, oleks võinud näha teekonnal km poste, instrueerimine oleks võnud olla siis kui kõik paadi liikmed koos, mitte et üks jäi instrueerimata
Ettepanekud läbi mõeldud. Alguse mõningane segadus on nii suure seltskonna puhul natuke paratamatu, jupikaupa instrueerimise mõte ongi, et pisut väiksemates gruppides ehk parem. Aga ikka võib juhtuda, et keegi kogemata välja jääb, siis tuleb julgelt märku anda, räägime ka ühele-kahele kuulajale, kui soovijaid on. Ja ka matka käigus, kui küsimusi tekib. Aegajalt ikka tekib.
Km-postid on hää idee - ehk sihtasutus paneb välja? Soovitud on ka kanuudesse autoistmeid (seljatoega), tahavaatepeegleid, mootorit ja telekat ninaotsa :)

4. Märksõna retkejuhtide kohta: tublid, abivalmid, rõõmsad, hoolivad, asjalikud, sõbralikud, kõik väga head, toredad, tasemel, muhedad sellid, konkreetne, energiast pakatavad ja hea tujuga nakatavad, pühendunult oma asja ajajad, ei tea ei näinud neid.
Tänu heade sõnade eest! Eks matkajad anna ise heale meeleolule palju juurde! Ja võibolla polegi paha, et "ei näinud neid" - ju me siis liiga pealetükkivad polnud :).
Oma meeskonnaga oleme ise ka rahul, töömeeleolu on tähtis kõigile.

Kohtumiseni järgmisel suvel!

Alexis Roussine ja Lev Bogino,

super! Isegi minusugune viiulivõhik sai aru, et toon kuidagi eriliselt mahlane ja vähimagi kääksu vaba, ja strihhide vahel ei pisimatki kõhklushetke. Väga huvitavast ja raskest kavast rääkimata. Levi lisapalaks Paganini Caprioccio (!).
Vanuse poolest 17 mõlemad, ühe isa viiuldaja, teisel pianist, mõlemad tipud, elavad Pariisis ja suvitavad juba aastaid Lõuna-Eestis. Muusikasõprade seltsi suvefestival.
Taha mõeldagi, millist tööd see tähendama peab.
Helielamust on muidugi raske ümber jutustada, olgu siis hoopis lugu, kuidas sinna sattusin. Nimelt üleaedses muusikakoolis harjutab keegi klaverit. Ikka tubli nädal juba, ja pea vahetpidamata, ja õige ilusti mängib. Algaja lööb aegajalt valesti, tema lihvib keerukaid kohti ja tõeliselt õnnis kuulata. Rohid ja kuulad, pikutad võrkkiiges ja kuulad... Küsin tuttavatelt, kes on, nemad ei tea. Siis mõtlesin mingil hetkel, et mida paganat, ma võin ju minna ja vaadata. Võtsin pihutäie maasikaid kaasa ja läksingi. Et kurjaks ta ometi ei saa, kui ütlen, et hää kuulata.
Diana Liiv oli, ja üldse mitte kuri - lausa vastupidi - , väga sümpaatne, ja ütleb, et neil kontsert. Siis teadis juba tuttav ka lisada, et 'viiulid on ka väga head', nad olla ukse taga kuulanud.
Noh, mõeldud-mindud, kontserdid Mooste mõisas ja Räpina mõisas, ja tõesti üks üle-aegade elamusi.

P.S päris naljakas oli, kui üks uitav herilane ilmselt poognaga pihta sai, sest maha ta kukkus, tükk aega pusis selja pealt püsti saamiseks, siis sasis õige põhjalikult tiibu ja siis lendas aknast välja. Poognad vihisevad, mida's ikka...

Eksootilist vürtsi

on suvedesse ikka jätkunud. Alates austraallasest, kellega Tartu Statoilis kokku saime (I'm wearing a white hat) ja kes koduteel (Soome skaudilaagrist) kanuumatkal käia otsustas ja lõpus teatas, et me peaks Lonely Planet'is olema - ja mõne aja pärast selgus,et olemegi - kuni Austriast pärit seljakotiseiklejani, kes Valga bussijaamast taksoga Otepääle sõitis.
Eile olid kanuupesijad Tasmaaniast.
VVV igasuvisel üritusel, mis omaette lugu väärt.

NEED päevad on nüüd käes,

mille pärast Eestis elada tasub. Eile oli viimane, sääsed-kihulased-jumalteabmissitikad jõudsid kohale ja võtsid otsa oma kätte.
Aga need esimesed soojad, tõeliselt soojad päevad, kui kõik lõhnab, loob ja lehvitab... noh, puhkeb tegelikult, ja häälitseb - linnud ja konnad ja... Virulombis oli paar päeva tagasi südaöö paiku tõeline kontsert, taksilgi tekkis müstiliste häälte vastu huvi.
Ja kõik see pärast pikka talve, kui enam nagu ei jõuagi oodata...
Aga selleks peab siin kohal olema. Sest ette ei tea kunagi, millal need päevad just täpselt tulevad.
Võibolla sellepärast nad nii hurmavad ongi.
Üks pilt ka.

Pisuke kõrvalepõige

- või võibolla isegi mitte niiväga kõrvale, arvestades huvitavaid kogemusi emade-laste ja isade-laste kanuudes (või ka kogu pere korraga).
Ühesõnaga algatasin ühe "erialase" küsitluse ja see läks kohe nii huvitavaks, et katsuks vastajate ringi laiemale nihutada.
Asi ise on selline:
Küsitlus: mida me hindame oma lastes?
See on nüüd natuke "isiklik" huvi - inglise keele õpikus Mission II on teema: "Omadused, mille eest me kiidame oma lapsi" ülemaailmsest uuringust selle kohta, mida vanemad lapsi kasvatades tähtsaks peavad. Tulemustest selgub, et mõnd asja peetakse igal pool oluliseks, mõnd regiooniti ja mõnede asjadega on tõlkeprobleeme, nt 'kujutlusvõime' saab taani keelde tõlkida sõnaga, millel on 'enesekeskne' varjund, ja võibolla sellepärast Taanis 'kujutlusvõime' kuigi hinnatud ei olnud. Osalt mõjutas vastuseid ilmselt ka see, et mõned omadused on kultuuris enesestmõistetavad (nt viisakus Jaapanis) ja neid ei rõhutata eraldi.
Huvitavaks läks asi möödunud aastal, kui tollaste 12ndike käest küsisin, mille eest neid viimati kiideti ja esimese hooga kõik vakka jäid ja pidid tublisti mõtlema. Päris kummaline, sest klass oli ju aktiivne ja tragi. Siis tegime küsitluse ka vanemate-vanavanemate hulgas, et vaadata, kas tõekspidamised kiidu- ja laiduväärsest on kuidagi muutunud (kasvõi vahetunud riigikordi arvestades :).
Ja kuna praegu on võimalus, küsiksin teie käest ka! Esimene pool on pilguheit oma lapsepõlve - mille eest teid ennast kiideti? Teine lapsevanema- või õpetaja-ellu. Mille eest te ise lapsi (eelkõige omi, aga ka õpilasi. Või ainult õpilasi.) kiidate? Küsitlusele saad vastata siit.
NB! Ei ole sotsioloogiline ega teaduslik, eesmärk on mõtteainet anda. Samas on mõned lapsevanemad öelnud, et täitsa huvitav. Äkki ongi natuke.
Kokkuvõtte teen ka pärast.

Eilsel Elva-matkal

(tegelikult küll üle-eilsel) oli jälle kahju, et kaamerat kaasas pole. Klassikaline kaaslaste jõkke aitamine - nina jõuab kaldasse, kõik juba-saabunud asuvad õhinal abistama, tõmbavad tulijate kanuu nina kuivale (= jääb põhjakõrgenduse peale kõikuma) ja seesolijad vajuvad küljele ja vette, tagumine enne, esimene kohe järele. Esimene on muidugi madalamas vees ja saab vähem märjaks.
Kuigivõrd kurvad nad, tõsi küll, ei olnud.

maailma suurim kopratamm

satelliitfotol.

No, enam ei ole naljakas,

jumala eest! Kuigi sihuke kevadine suusalumi (eilne oli kerge kirmetis tänase pildiga võrreldes) teabmis haruldane ka pole. On olnud märts, mille keskel kena ja kevadine Ahjal sõita (seal on fantastilised sinilillenõlvad) ja edasi puhta talv; aprill, mille keskpaigas Võhandu-matk lumetormiga lõppes (teed lootusetult läbimatud) ja vist oli maikuu, kui olime sunnitud jeebu ostma, sest Sierra jäi Valgejõe luure käigus lootusetult kinni ja näha oli, et kohe silmapilk lumi ära ei sula.
Ja muidugi mitmed ammused maidemonstratsioonid tudengipõlves, kus laia lörtsi tuli.
Sealt sai ära vere hinnaga - kui viisid dekanaati tõendi, et oled vabatahtlikuna verd andmas käinud ja selle eest vaba päev saada.
P.S ja üks matk Võhandul läks sihukese külmaga, et kanuus rippusid pinkidelt pisikesed purikad ja matkajate kindad külmusid mõlade külge (kusjuures siis olid veel kõik puumõlad!) ja pidime aitama lahti sikutada.
Nad ise olid õnnelikud, et ongi mõnus ja ekstreemne, mis see päikese käes loksumine ikka - paneb pea valutama ja silmi kissitama :)

Emajõgi veel kallastesse tõmbunud pole,

aga Elva jõge pidi enam 'sirgelt' sõita ei saa, s.t luhad on veest väljas.
Peab jälle käänutama hakkama :).
Muidu on see aeg, kus küsitakse "suurt vett ja kärestikke" - kes eilset Raportit nägema juhtusid, saavad aru, miks me kanuudega suure vee peale ei lähe (ja kärestikke siis niikuinii pole, kivid vee all).
Kunagi ammu Võhandul oli tõeline jahmatus, kui kaunis kitsas kohas kanuu kummuli ja risti läks ja siis vesi jões silmnähtavalt tõusma hakkas, sest kanuu oli ju paisuks ees. Nagu muhk kerkis keset jõge.
Video sellest, mis KAJAKIGA Iru tammi juures juhtub. Pealtnäha pole kärestikku ju ollagi. Ja see on kajakk, pealt kinnine ja kärestike jaoks mõeldudki.

Soomaal käidud,

ja eile oli veel see mõnu, et kanuudele sai maanteekaardi järgi teed juhatada :). Kuigi mõnes kohas pidi juba kraavi kohale hoidma või metsas suurte masinate jäljes sõitma, sest muidu käis mõla natuke põhja.
Ja Lõuna-Eesti jõgede kooliga rahval on ilmne eelis, sest oskavad metsas puude vahel põigelda.
Super, ühesõnaga.
Miskite müstiliste postide juures peeti pikalt aru, et mis need võiks küll olla. Kuni Tom pakkus, et vast ehk sild või midagi ja matkaja natuke eemal üle kanuuserva vette vaatas ja avastas, et oi, ongi käsipuud :).
Pool meetrit vee all. Elva veealused lumikellukesed on selle kõrval köki-möki?

Hooaeg on alanud.

Meie esimene oli Elva jõel.
Kui Lõuna-Eesti rahvas Soomaa moodi mõnu tahab, siis Elva jõel seda praegu täiesti on. Tänased kanuud sõitsid põhiliselt luhta mööda ja metsas, sest jõel oli liiga palju puid (need, mis muidu kõrgel pea kohal kõiguvad), ja sildadest mööda, sest alt ju ei mahu. Need, kes lasketiiru juurest alustanud on ja teavad teed, mida mööda alla tullakse - praegu on see hoopis kanuudesse istumise 'tee'. Elva luhad õnneks nii suured pole ka, et lausa ära eksiks, ja puude järgi leiab jõe enam-vähem üles, puud on tavaliselt lepad ja jõe poole kaldu.

Kisub kevadeks.

Ja inimestele tulevad kevadveed meelde. Päris suurt vett tänavu vaevalt et saab, aga käredamaid kanuulõike ikka leiab. Mõned sellisedki lähevad laevatatavaks, kus suvel kuiva põlvega üle võib kõndida.

Iseseisvuspäeva matk

tänavu vist ei toimu. Paar aastat tagasi oli, üks kanuukond käis kummuli ka. See oli küll see pluss-kuuene-lörtsitis, talv kalendri järgi nimeks.
Vana-aastaõhtu oma jäi ka ära. Natuke ikka liiga jääs ümberkaudsed jõed tänavu.

Tehtud!

ja leitud! - lapsepõlvest kummitama jäänud postkaart. Sihuke meeleolu meil siin metsas praegu ongi.
Google on ikka tore asi. Et kui mäletad, et miski mänd künkal ja külm valgus ja vene maalija keegi...

Midagi mõnusat -

Aasmäe ja Priimägi, R2 "Kõik ainult vinguvad, aga keegi ei tee midagi".
Uudised käivad alguses kauba peale.
Aga ülejäänud kaks tundi... noh, tore on kuulata inimesi, kes midagi ka tegelikult teavad.

Suusastaadioni ümbrusse

on laskunud polaarpäev. Või öö? - sest valgus on kuuvalguse moodi, ja ega ma ju kumbagi päriselt näinud pole. Igatahes kümne paiku öösi saab metsas lahedalt liikuda (kui lumme ei takerdu), just nagu eredaima täiskuu ajal.
Ja kui staadionil täispark tulesid põleb, siis on puhta pöörane.