ehk
hands-on (või pigem
hands-in?) kanuuetapp, see mõlavaba. Ausalt öeldes olin üpris umbusklik, kui kuulsin, et üks etapp on kanuuga ilma mõladeta üle järve punkti võtmine - no kuidas see ikkagi võimalik on?
Aga inimlik leidlikkus piire ei tunne. Ausalt (ja miks me küll oma matkajaid mõladega tüütame?). Kusjuures esimene kanuu läks natuke ümber, teine see-eest siuh! sinna, siuh! tagasi nagu tõeline süstik.
Kohati oli kaldal ikka kole kahju, et kaamerat kaasas pole.
Niisiis, stiilid tõhusaimast alates.
1.
Pääsusaba.
Kanuu lükatakse kaldalt/madalast veest õiges suunas hoogsalt lahti, lükkaja hüppab kõhuli viimasele istmele (enam-vähem), jalad graatsiliselt õhus, ja asub
kohe kätega ka tööle.
2.
Sajajalgne.
Kõik siblivad kahelt poolt kätega.
3.
Koordineeritud sajajalgne.
Keskmine sügab ühelt poolt, esimene kahelt, tagumine aegajalt tüürib (s.t pidurdab tagant õige kursi hoidmiseks).
4.
Kiivriga.
Mõla-asendus kühveldamise kasuteguri tõstmiseks.
5.
Kaardialusega.
Ditto.
Need viis varianti olid pea ainsad, mis suhteliselt sirgjoones sihile jõuda võimaldasid.
6.
Viibega pääsusaba.
Lükkaja-hüppaja ei asu kohe kätega tööle, kanuu teeb kauni kaare ja jõuab lähtekaldale tagasi.
7.
Segaduses sajajalgne.
Kaks siblivad ühele poole, üks teisele. Või vastupidi. Või kaks ühelt, üks teiselt poolt keskele kokku (see üks oli siis teiste poole seljaga enamasti).
8.
Tagurpidi-sajajalgne.
Kõik siblivad, aga miskipärast istuvad seljaga sõidusuunas. Sel juhul kuskil järvekese keskel asi tavaliselt paranes, sest kanuu pööras end ümber ("Aga maakera pöörabki ju sedapidi," - Tom kaldal) ja siis olid näod sihtmärgi poole ja enamasti saadi ka päris kähku aru, et peab käed teistpidi tööle panema.
9.
Lonkav sajajalgne.
Selle saladust ei õnnestunud tuvastada - üks kanuu näiteks oli vett täis ja loomulikult loksus, mõni täitsa tühi, ja ikka miskipärast jõnksus edasi-tagasi... kusjuures kõik kühveldasid väga hoolega. Välja nägi nagu mingi magnetanomaalia?
Ujuvkoosseisud olid üldiselt oluliselt aeglasemad isegi kõige huvitavamatest kanuukondadest (mida ma jällegi ei oleks arvanud).
10.
Üks ujub.
Kaks võimalust - ei jõua kanuule järele või hoiab sabast ja toimib ankruna. Kuigi kuus kätt oleks ju ikka parem kui neli?
11.
Kaks ujuvad.
Ilusti ujuvad, ja üks istub kanuu ninas ja hüüab appi. Mis tal muud ikka üle jääb, isegi sabas oleks päris raske üksi ja ilma mõlata kuhugi kindlasse punkti jõuda.
12.
Kolm ujuvad vabatahtlikult.
Mõningane edu sõltus sellest, kas nad kanuud edasi lükkasid või servast hoidsid. Lükkamine oleks päris tõhus, ainult et ei tea ju, kuhu ta omapäi kulgeb... kuigi olematu tuule tõttu jäi kõik suhteliselt viisakuse piiridesse. Servast hoidmine jälle - noh, kuis see kanuu ikka nii väga liikuda saab, kui pommid küljes, ex.
13.
Kolm ujuvad olude sunnil.
Sellest väga üldistusi teha ei saa, sest valim ei ole piisav :). Igatahes veekogu oli hästi valitud ja päris põhja ei läinud keegi. S.t üks kanuu peaaegu läks, aga õnneks jõudis kaldalähedane madal vesi enne kätte, kui viimane sabaotsake voogudesse oleks vajunud. Üldiselt mindi ümber (nagu ikka) kanuusse mineku ja kanuust tuleku käigus (s.t madalas vees). Või tõmbas/kallutas esimesena väljunu viimase kanuusviibija vette.
Korra anti kaldal pealtvaatajate hulgas kaaslase kätte mitteveekindel kell (igaks juhuks), kui üks ujujatest omadele kanuusse hõikas: "Vahetame!" - millest võis järeldada, et ujuja väsinud ja mine tea... aga kaasvõistleja vabatahtlikku päästesekkumist õnneks siiski vaja polnud. Sest ega vee seest kanuusse ronida üldiselt ju ei õnnestu, kanuu läheb ümber.
Ühesõnaga, aitäh osalejatele ülinutikate lahenduste eest. Mõningane ebavõrdsus tekkis muidugi sellest, kas üldse mingi eeskuju järvel näha või pidi päris ise välja mõtlema, mis teha... üks võistkond näiteks ilmselt otsustas ujuda peamiselt sellepärast, et nende ees tulnud tiim juba ujus. Vahepeal oli ka pea kõikidest stiilidest näited olemas, nii et kindlasti pidi õnne ka olema.
P.S - just fun. Kanuutamisse ei puutu.
