jahutatud broilerifilee

sobiks ehk pealkirjaks sellele loole, kuidas ma kopra-auku kukkusin. Ja jala päris korralikult välja väänasin.
Hommik oli märkimisväärne, kuna esimest korda panin jalga varvassokid ja ärplesin mehiselt, milline mõnu on varbaid ükshaaval ja eraldi liigutada. Siis pidin 'purde juures' matkajaid ootama (ja kontrolli mõttes üle lugema, kätt hoidma, kui vaja, ning seletama, kui kellelgi mõlamise-tüürimise osas probleeme tekkinud). Mis on üks tüütumaid tegevusi (ootamine), eriti 'purde juures', sest seal ei ole mitte midagi teha ja isegi pikali visata ei saa, sest koht on paras pratsik ja lodu. Millega loomulikult kaasnevad ka sääsed.
Miska otsustasin järele proovida, kas on võimalik, et üle jõe pandud käsivarrejämedust leppa tõepoolest purdena kasutatakse. Paar sammu kaldast andis täitsa minna, siis helises kännu peale jäetud mobla, tegin mingi mõttetu liigutuse ja sulpsasin jalgapidi vette.
Siis enam nii mõnus ei olnud, kui varbad kõik ükshaaval ja eraldi märjad olid. Aga mis teha. Kes matkajaid passib, ei tohi kuskile liikuda, muidu ei saa pärast enam millestki aru. Ja varsti nad tulid ka, peale kõige viimase, nagu ikka.
Tüki aja pärast oli selge, et see viimane oli naistekanuu, ja suhteliselt akadeemiliste sealjuures. Veel tubli tüki ootamise peale otsustasin kallast mööda neile vastu minna asja 'täpsustama', nagu isa ütleb. Noh, ja ei olnud kilomeetritki kõndinud, kui kuulen - tulevad! Hõikan, lehvitan, ja - mauh! pikali. Üks jalg kopra-augus. Need nimelt ei ole pealt näha alati isegi mitte siis, kui vaatad jalge ette. Mida ma ei teinud, sest põhirõhk kuulamisel (kas kostab, et tulevad). Ja rohu seest kuulengi, kuidas naised arutavad: "Tea, kus ta kadus, kukkus või?"
Mis isegi mu abitus olukorras naerma ajas. Mida siis veel, ufod viisid ära :)?
Kui jalg august väljas, selgus, et ikka päris korralikult välja väänatud. Aga ega ma pold seal selleks, et matkajad minu kätt hoiaks, eks. Nii et kõigepealt nendelt kiirülevaade (pole hullu, ainult et kiiremini küll ei saa - ja miks peakski?), siis liibates auto juurde ja vat siis oli küll tore, et juba enne jalg märg ja eeljahutatud.
Everything depends, eks.

P.S paari nädala pärast arvas meie esi(suusa)maratoonar väändjala kohta, et 'oleks nüüd olümpiamängud, siis peaks veel ootama, aga igapäevased asjad ajab ehk ära'.

veessaagimine

on väga loominguline tegevus. Saagimise iva teadupärast on asi nii sättida, et puu kuidagi saagi kinni ei litsuks - kasvava tegelase puhul vaadatakse, kus pool on rohkem oksi, või on ta ise juba natuke kaldu, ja kuhu üldse langeda annab. Ja et ega tuul väga vastu ei tööta.
Vees ei tea kunagi, mis juhtub. Kas kergitab vool ladva ülespoole (ja tuleks alt alustada) või on kuskil veel mingi tüügas, mis kogu tüve allapoole vajutab, kui miski liikuma hakkab (ja peab ülevalt saagima). Või saed risti-üle-jõe kuusest keskelt tüki lahti ja mitte midagi ei juhtu, sest oksad on põhjas kinni ja päris vee all mootorsaag ikkagi ei taha töötada. Kuigi allveelaevad ju näiteks on täiesti olemas, miks mitte allveesaag.
Teine häda on, et mootorsae kett toimib veesõidukitega umbes nagu lumesaani see, mis teda edasi veab, s.t tirib kanuu puule peale (altvoolu saagida ei saa niikuinii, vool viib ära enne, kui alustadagi saad). Ja saadab lõbusa joa saepurusegust vett suht' kindlas suunas, ning kui sinu selg ette jääma juhtub, ei saa mitte midagi teha, sest äkiline liigutus võiks kogu kupatuse päris ümber ajada.
Kolmas häda on, et jõele langenud puude taha koguneb tavaliselt kuigipalju rüsi, ja selle käitumine on ka absoluutselt etteaimamatu. Näiteks Mustjõel otsustasin kord saagida üpris üüratut kuhilat, millest õigupoolest isegi ei lootnud, et see liikuma hakata võiks, aga kuna jalad olid kanged, tahtsin lihtsalt midagi teha (peale marsruudi ajalise kontrollimise grupi tarbeks, mis oli meie neljase seltskonna põhieesmärk). Mehed ei viitsinud vaielda ja asusin silma järgi hinnates jõukohase tüüka kallale (käsivarrejämedune, käsisaega). Noh, ja siis selgus, et olin professionaalses mõttes väga saamatult toiminud, sest äkki kadus kogu kupatus jalge alt (s.t vool viis terve suure kuhja ära), üksiti ilmnes, et sügavus oli kaks sammu ja põhi kadunud, ja ainult puhta vedamise tõttu ei olnud kaldal see oks pehkind, millest kinni rabasin (nii kogenud kuju kui mina oleks pidanud enne saagima asumist proovima, kas kuskilt kinni haarata on).
Siit moraal: Mustjõgi on väga rahulik ja väga sügav, s.t tegelikult uskumatult kiire. Teiseks: alati peab jalgealuse kadumiseks valmis olema. Mida ma ju tegelikult teadsin, aga kena kevadpäev oli valvsuse uinutanud.
Ja kahekümnes häda on see, et veeseis muutub kogu aeg. Saed tüükad ära, vesi tõuseb ja vaja uuesti minna, sest uued takistused tekkinud. Siis langeb, jälle sama lugu. Elva jões oleme suure osa läbi jalutanud (seal on mõnus liivapõhi ka, vast ehk soojem vesi oleks võinud olla) tüügaste välja sikutamise otsatarbel.
Aga, nagu öeldud, asi on loominguline ja igav ei hakka ilmaski, sest peale takistuse kõrvaldamise on kogu aeg vaja ette näha, kuhu kanuu edasi satub (soovitatavalt mitte tupikusse). Ja end linnainimeseks kujutleda, kes hoiab eemale roheliste lehtede tupsakast, aga ei tea karta kivi 5 cm pinna all. Mida ei saa talle pahaks panna, sest ta ju ei tea. Ja vastavalt lehetupsak kivi juurde alles jätta.
Ja siis tuleb matk, esimeste kanuude rahvas küsib, miks kõik nii lagedaks saetud, keskmised on mõtlikud (olla ikka takistusi ka olnud, kus pusima pidi) ja viimased väidavad, et vett polla olnudki, ainult mingid tüükad ja jumalteabmiskõik.

P.S üks vingemaid ümberminekuid oli kolleegidega saagimas käies, kui Tom, Tom ja Tarmo Ahjal Tikuta kärestikust alla tulid ja ümber läksid. Kolmene ja mehed, teadagi. Nali selles, et olin just kaldal kopsud õhku täis tõmmanud, et hõigata: "Te olete nagu Estline kohe!" (aga nad läksid enne põhja nagu Estonia), ja saed jäid alles, sest mehed olid käsisae ja mootorsae töö algul nööriga kokku sidunud (et käsisaag on kergem ja tõuseb pinnale :) - tegelikult jäi nöör keskmise pingi taha ja saed mõlemad kinni, jumal tänatud) ja et Tom ja Tarmo väidetavalt ilma riieteta koju sõitsid (ega siis profid ümber lähe, seega tagavarariideid polnud) ja politseiniku poolsurnuks ehmatasid. Teisel Tomil oli musta pesu pamp voodilinadega, mida sai tuunikaks kasutada.
Miska me matkajatel tungivalt soovitame igaks juhuks tagavarariided kaasa võtta.

Ahja

on minu absoluutne lemmik. Olemusliku vahelduslikkuse pärast. Väga ilusaid lõike on kõigil jõgedel, aga Ahjal on kõike. Lõiguti, aastaajati, veeseisuti. Ahjal me alustasime ja õppisime kanuumatkamist, veessaagimist ning inimloomust. Sealne parimate palade palett on tõeliselt lai ja värvikas. Ahjal on päris suur kaldanõlv, mis kevadises päikeses sinililledest särab. Toomingate õitseajal mitu valget lõhnavat tunnelit. Paar käänakut, kus vaikne liikuja peaaegu kindlasti jäälindu näeb; ja teda ei kutsuta mitte ilmaasjate Põhjamaa kalliskiviks - nii säravat sinist on ainult pasknääri tiival, aga seal ainult tripsukene. Ürgmetsalaadne tüügastik ja vesiseks jäänud sopis kuivanud puudega 'monster mets', nagu meie teismelised kolmkeelsed (eesti-, inglis- ja kreekakeelsed poisslapsed) hoobilt paiga iva ära tabasid. Koletistega õudse filmi saaks seal kindlasti teha. Eriti käänuline, kaunis kiire vooluga ja mitte eriti sügav keskjooks. Seal oli ühe eriti korraliku kevadise suurvee ajal tunne, nagu oleks vesi keskelt muhkus (mis muidugi võimalik ei tohiks olla) ja valguks kahele poole luhtadele laiali.
Siis pidi kord öökull peaaegu et näkku hüppama - Tom saagis, mina hoidsin väikesest kuusest kinni (et kanuu enam-vähem paigal oleks) ja äkki läks sealtsamast väga pahura olemisega öökull lendu. No kaua sa sihukest löristamist kannatad, eks. Täiesti ehtne ja ümmarguste silmadega, nagu pildil.
Ja mäletan hämmingut, kui Tom teatas, et tuleb käsivarrejämeduse toominga peale ronida ning kanuu sellest üle upitada - ja see oli võimalik ka, sest kanuu sikutamise ajal saab servast hoides endale tasakaalu tekitada.
Saesaare panoraamne paisjärv ja muidugi Taevaskojad. Hoomamatu 400 miljonit aastat tagasi (Devoni ajastu), mil tekkisid triibulised liivakivid (Võhandul on paljandid liivakarva) ...ja et kuidas need triibud ikka nii mitmevärvilised saavad olla. Tumelillast helehallini. Sekka kärtsrohekaskollast samblikku. Pärnad jõe viimasel paljandil Ottenis, kui nad parajasti õitsevad ja lõhnavad. Varsakabjad.

Kevadine suurvesi

tuleb tänavu uhke, arvasime Otepää ja Haanja-kandi järgi, aga tänase Albu Valgehobusemäel käigu järel nii kindel ei oleks. Kohati juba praegu põldudel nukid mustad.
Muidugi oleneb ka, kuidas ta sulab - aurab päikese käes ära, või tuleb vihma ja lööb kõik veed korraga valla; kas maa sulab ka kohe või jõuab vesi enne jõgedesse või... Elva jõe lemmikum lõik peaks küll natukeseks laevatatavaks muutuma, nii umbes maratonisillani. Loodetavasti. Seda lõbu väga pikalt ette planeerida ei saa, reageerima peab võrdlemisi päevapealt. Aga asi on seda väärt.
Suurt vett saab muidugi suvel ka, kui tõsisemalt sadada võtab, Ahja lööb kohe täis ja siis on tore vaadata, kuidas suur vesi nagu suur mull allavoolu läheb ja liivakaspruunilt edasi jõuab. Kõige äkilisem mälestus on kümmekonna aasta tagant, kui mehed olid Võhandul ja mina praktikandiga (pisemat sorti tütarlaps) Ahjal 2 kanuud vette laskma pidin. Juhtumisi sadas pladinal öö läbi ja kui kohale jõudsime, oleks kallaste vahel nagu piimakohv kulgenud, kusjuures ehmatavalt suures koguses. Ja kanuutajad ka naisterahvad. Nii et võttis päris mõtlikuks - kui juhtub, et keegi ümber ja kanuu põhja läheb, ei leia esiteks üles, sest nähtavus null, ja teiseks - kui ka leiaks, ei jõuaks välja tirida, sest vool tugev.
Aga ei saa ju praktikanti ega kanuutajaid ära hirmutada ja päris esimest korda nagu ka väljas ei ole. Et kui tõesti midagi juhtuks, siis ka välja mõtleks, mida teha. Nii et julge pealehakkamine pool võitu peab olema - ja oli täisvõit, sest naised üldiselt ümber ei lähe ja nemad ka mitte ja kõik läks õnnelikult.
Teine suurem uputus Ahjalt on meeles 80ndate keskpaigast, kui sadas kõigepealt nädal aega vahetpidamata ja siis veel nädal pausidega ning vesi tõusis umbes poolteist meetrit. Juhtumisi läksime Suurde Taevaskotta, kui just oli suur tükk vasakpoolset kaljut vette varisenud. Vaatepilt oli võimas: kaldal muru kalu ja vetikaid täis, kalju puhas ja särav. Kahju, et päris plartsu ajal kohal ei olnud.

Valgehobusemägi on igatahes väga mõnus suusakeskus. Super-rajad, ilus maastik.

P.S Õhtul, kui olin koertele ellhoiatuseks teatanud, et hommik on suusavõistluste tõttu erandkorras pool kuus, ronis tublitaks Previ labradori pesasse (kuhu teadaolevalt jääda ei saa), kaapis mõnusa küljealuse ja jäi mind kuninglikult kõõritama. Ülbelt, ja täpselt nagu Lia Laats "Suvitajates" - ega ma siit alla ei tule.
Mina küll ei usu, et loomad ei mõtle.

Aaahh... kanuu!

Õhus on ikka juba konkreetselt kevade hõngu ja ehk sobilik enne tänavuse kanuu-hooaja algust eelmise avamine kirja panna. Mis oli aprillis ja langes juhtumisi Vaiksele Reedele (ortograafiliselt nõrganärvilistele hoiatuseks: suurtähed siin ja läbivalt sisetunde järgi). Traditsiooniliselt tuleb enne esimeste kanuude vette laskmist järele uurida, kas jõgi ikka juba lahti on, kusjuures ka vaiksema voolu või vähesema päikesevalgusega (=sulab hiljem, sest on jahedam) lõikudelt, nt metsa vahel. Seekord oli põhiküsimus Jõgehara veski tammi jäänused, millest oli ette teada, et hakatakse lunima alla sõitmist. Ja vahel on saanud ka.




Aga tookord tundus kahtlane. Lükkasime siis Jõgeharast sild ülesvoolu oma kanuu vette, jääd polnud kusagil ja asi igati hubane. Kui veskini saime, tuli veel kenasid lumeräitsakaid ka, ilusti ükshaaval ja väga ilus.
Aga et ikka see allasõit...
Minu tungival nõudmisel lippas Tom tagasi ja tõi auto eelmise silla juurest ära ("Märgade riietega on paha joosta," ütlesin ja arvasin, et teen head nalja), et nii igaks juhuks. Kuigi me koos kunagi ümber läinud pole (Tom paar korda kanuukaaslase tõttu on ja mina ükskord silla pealt sisse kukkund ka, kusjuures isegi mitte sillakene-katki-praks!, vaid lihtsalt ots oli kaldas kinnitamata. Mille peale nagu ei osanud tulla. Et peaks kontrollima, kas silla ots lahti pole :)
Noh, ja edasi käis väga kähku. Ronisime uuesti kanuusse, kohe endise tammi kohalt alla, nina vastu põhjapalki, see lükkas kanuu külje ette, mauh! ja mullid nagu selles Saku õlle reklaamis, kus lõpuks klaas teistpidi keerati ja polnud mitte lumi, vaid mullid.
Ainult et meil oli lumi ka, ikka need ilusad räitsakud. Ja mullid polnud teleka ekraanil, vaid minu ümber, või õigemini mina olin mullide sees. Võibolla oleks pidanud silmad kinni panema enne vee alla minekut, aga siis poleks muidugi teada saanud, mismoodi alt üles vaadata on.
Vat siis oli tore küll, et auto kaldal võtta. Ja nüüd võin vande all kinnitada, et on õige, mis kodulehe Märgades Lugudes (http://www.toonuspluss.ee/?page=marg ) kirjutasin - riided kleebivad kohe ihu külge ja külm ei hakka, sest tekib üleüldine 36,6. Ja kui talvemüts on peas, siis juuksed eriti märjaks ei saa.
Aga muidu oli sündmus igati Vaikse Reede vääriline - ei mingit kisa-kära ega kiljumist, plauh! sisse, plauh! välja. Noh, naermine vast ei olnud kõige vaiksem.
P.S järgmisel päeval matkajatega probleemi polnud, vesi madalam, palk näha ja miskipärast keegi ei tahtnudki eriti kanuulaskumist proovida. Kuigi me kinnitasime, et haiget ei saa.

avanurk

on avatud nurk, kus hästi tasa olla (vt taksikoer Previ (Millennium Micra) trepil - tukub ja on mõnus soe).