Rähnidele olen ränka ülekohut teinud.

nad ikka laulavad häälitsuse moodi ka. Eile nimelt ehmatasin, oleks nagu piiksumänguasjale peale astunud, mis kuidagi võimalik polnud, pealegi tuli hääl ülevalt. Ja siis õnnestus rähn ise ka välja peilida. Täitsa kummaline. Ikka tõsine piiks või kääks. Põristamise vahele.
P.S 'Külmale' vaatamata käivad inimesed kanuuga sõitmas.

Kuidas rähn laulab?

Eks nokaga muidugi. Käib isa eterniitkatusel põristamas - ju kostab kaugemale. Ainuke häda, et ta just varahommikul teistele oma territooriumist sõnumi saata tahab, ja paar korda nädalas kindlasti :). Kord päeval sai protseduuri jälgida - põristab, tõstab pea ja vaatab ringi, põristab jälle. Isa olla lootnud, et ehk ajab laudvooderdise vahelt kärbseid välja (või lausa kogemata seal pesitsevad vaablased ära sööb), aga tutkit.
Noh, ja nii haruldase äratuse pärast võib ju vähe varasema kellaaja välja kannatada ka.

Kui matkast saab sündmus,

siis see ongi see, mis ka pea kahekümnendal tegevusaastal elu erksana hoiab.
Enamasti on sündmused lustakad.
Vahel õnnelikud. Kaks matkast tärganud abielu on teada.
Vahel vastupidi. Üks lahutus on ka teada.
Vahel avastad tuntud inimese hoopis teistsuguse külje kui see, mida meedias näidatakse. Laheda ja mõnusa.
Vahel saab kinnitust, et omal alal tugev tegija saab aru, et igal alal on mingi nipp ega lähe ka pealtnäha 'lihtsat' asja mütsiga lööma. Kuulab, mõtleb ja on õige kähku ka kanuus osav tegija.
Ja vahel avastab inimene ise enda jaoks midagi seniolematut. On eriti liigutav, kui see tähendab senisest hirmust või ebakindlusest üle saamist.
Eile tuli üks matkaja päikeseprillidega, et poleks näha, kui pisar silma kipub. Sest eelmine kogemus masendav - üheainsa retkega 11 korda kummuli. Aga et kaaslane väga tahtis, siis ta otsustas korra veel proovida. Ja mis selgus - pikema kanuuga ei peagi ümber minema, ja on lausa huvitav ja hea!
Mina olin ka päris sõnatu, kui matka järel muljeid kuulasin. Inimene ise ütleb, et tunne oli täitsa hüsteeriline, ei julenud mõla kättegi võtta, ja tasapisi selgus, et üldse polegi hirmus, ümber ei lähe ja hullu pole midagi.
Super.
Tegelikult ikka juhtub, et tullakse kunagise viletsatvõitu mälestusega (enne retke ei instrueeritud, kanuud lühemad ja kipakad, algus liiga raske vms - iseenesest väga kahju, sest enamik ilmselt teist korda üldse ei lähe, kui esimesest niru mulje). Või et kanuusõit lihtsalt ei sobi - kes ikka jeti-fänn, sellele ilmselt kanuu kiirusest väheks jääb :) - ja vahel ei vea seltskonna või ilmaga, või käidi liiga laial jõel (mis võib igav tunduda)...
Läbi aegade on ka kaks inimest olnud, kes jõele ei läinudki. Üks oli Aafrikast (Somaalia, kui ma ei eksi) ja käis kõigepealt ettevaatlikult vett katsumas ning arvas siis, et ta ikka ei saa, tema kodumaal vett looduses pole peaaegu üldse ja kraanivesi on midagi muud.
Teine oli Taanist, temal oli ebaõnn kaldal olla, kui kanuudesse mineku ajal üks sõber teisele hõikas: "Hüppa!" ja too automaatselt hüppas ka ja muidugi ajas kohe kanuu ümber. Neil nalja kuipalju, aga taanlane läks kiiruga bussi ja unustas päästevestigi selga.
Lihtsalt natuke kartlikele soovitame väga rahulikult alustada (no mida siis ikka nii väga juhtuda saab? Läheb kaldasse, mis siis? - Me muidugi rahvast kohe keerukamatesse kohtadesse ei lase ka.) Natuke rohkem kartliku saab matkajuhi kanuusse panna, kui oleme ette hoiatatud. Päris hirmunutel soovitame alguses kohanemiseks lihtsalt (esimesel pingil) istuda ja kanuuga harjuda, küll pärast jõuab mõlada ka.
Aga lugu, kuidas inimene algul pisarateni hirmunud on ja pärast seda humoorikalt kirjeldab... niisuguseid sündmusi ei unusta.

Mustjõe kahepäevane

lõppes Tomi jaoks tule kustutamisega Karula kandis. Tulepöörised taluõuel niipea ilmselt ei unune. KUI kiiresti tuul leegi laiali lahvatada võib, teavad need, kel õnnetus olnud asja näha. Ise kogesin maal kuluse lapi peal, kust tulel õnneks kuhugi levida ei olnud (põllud ümberringi), aga eluks ajaks võttis kuival ajal lõkke tegemise isu ära küll. Sõna otseses mõttes sekundiga lõi tule kuivand tuustakatesse, ja mina oma rehaga... naeruväärt. Ainult et seal polnudki muud kui see tuustakas.
Eile talu õuel oli, kuigi lõppkokkuvõttes põles maha ainult kuur. Tom ütles, et kõige kummalisem oli see, kui jämedamad oksad juba hõõguvad, aga materdama ei pääse, sest peenikesed on alles ja risu segab ligi saamast. Ja kui kitsal metsateel tuletõrjele vastu sõitis, et üks naine ristmikmule panna (et masin mööda ei sõidaks, keskpult ju kohalikke kohti ei tea - on ikka tobe värk!) ja mingil hetkel tuli mõte, et kui nüüd see pritsumasin vastu tuleb...
Juht oli pärast öelnud, et ega tema tegelikult oma 12 tonni pidama ei saa, nii et õige hää, et ei tulnud vastu.
Matk läks hästi.