on nüüd küll kindlalt kadunud ja kahuriga kastetakse Tehvandi staadionimuru.
Väga impressiivne, kui uuemas eesti keeles väljenduda. Sihuke uduvihmapilv üleval, et...
Laupäeval oli suve suursündmus ka - Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse igasuvine kanuumatk kodujõel, s.t siis Elva jõel. Suursündmus põhiliselt traditsioonilt (seitsmes? kaheksas?), üle-saja osalejaga päevi on suviti tavaliselt rohkemgi. Meile kohtumine vanade tuttavatega - keda polegi nii vähe! - s.t nende inimestega, kes enamuse matkapäevadest kohal olnud. Tänavu eriatraktsioon: jõgi lõpeb enne Keeri järve. Paar nädalat tagasi oli seal kopratamm ja natsa raskem läbitavus, laupäevaks vesi langenud ja asi päris mudarajaks muutunud. Mis mõneti mõtlikuks muutis kõik, aga oli ka hulk matkajaid, kes kinnitasid, et see just olnudki kõige ägedam ja kuidas ikka olla saab, et jõgi täitsa ära kaob.
Ju peab hüdrobioloogidelt uurima, kuidas saab suur jõgi äkitse nagu maa alla kaduda. Kui ei ole karstiala. Valgejõel on küll ka koht, kus hargneb kolmeks ja natukese aja pärast kaovad kaks juurikate vahele ja ongi kõik. Ja üks Soomaa omadest on ülemjooksul (Raudna?) aegajalt üsna nagu järveke, siis jälle nagu lombid kivide vahel, nii et tulebki välja ronida.
kanuuveeb ehk mõtlik hetk õpetlike ja muidu muhedate lugudega kanuusõidust ja kanuusõitjatest ja sellest, millega nad meid ikka veel üllatada suudavad. Kõik päriselt olnud. Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss, alates aastast 1992.
6.06.2011
4.24.2011
4.18.2011
Karuskose
on selles mõttes ulmeline kogemus, et kui nt Emajõe luhal ka suurvee ajal ikkagi mingi veepiir nagu kuskilt paistaks, siis Karuskose ümber veeväljal otsa ega äärt nagu polegi. Aiast paistavad lippide otsad, küüni alt saab kanuuga läbi sõita (mida küll matkajatel palutakse viisakuse mõttes mitte teha) ja rippsild, millel suvel on kõhe kõndida, sest see on nii kõrgel jõesängi kohal, hõljub tasapisi vaevutuntava voolu rütmis. Jõgi ju kuskil ikkagi on!
Magamisest, tõsi küll, eriti midagi välja ei tulnud (kuigi sain õndsalt teatada, et jalaotsad on magamiskotis täitsa soojaks läinud, mille peale Tom väitis, et ma olla 'puhta hulluks läinud, need on ju varbad!'), sest kõigepealt ajasime ise Aivari, Algise ja Mardiga valjul häälel juttu, siis ajasid naabrid valjul häälel juttu, siis kolme paiku sai nagu läbi une õndsalt ohata (magama jäid!) - ja SIIS hakkas krabistama rott. (Muidugi võib olla, et ta kogu aeg krabistas, aga enne polnud lihtsalt lärmi sees kuulda). KUSJUURES ta ei olnud puutunud ei sinki ega kohupiimakooki (ja mis neil siis häda oli - NII palju seal neid säilitusaineid ka olla ei saa, eksole!), vaid valinud kaerahelbed. Mis hommikul kotti näritud august laiali pudenesid, eks, kui putru tegema hakkasime (kui kuuese äratusega Aivar ja Algis tööle sõudnud olid). Tom hakkas, kui täitsa aus olla. Mina teadupärast hommikuti kuigi kraps ei ole.
P.S muidugi tekib ka teil küsimus, et kui õuekemps on aknani vee all, kuidas siis... Üldiselt on pissipott kindel väljapääs, aga meil nii väikseid lapsi majapidamises pole. Ja kuna jäime ainult üheks ööks, olin mina näiteks kindlalt otsustanud hommikuni vastu pidada ja siis kanuuga mõnd kobedamat harudega puud otsima minna. Hommikul vedas - vesi oli ööga mitu cm langenud ja leidsin jalaaluse, kus säärikuservast sisse ei tulnudki. Kempsu aken oli endiselt veepiiril.
Magamisest, tõsi küll, eriti midagi välja ei tulnud (kuigi sain õndsalt teatada, et jalaotsad on magamiskotis täitsa soojaks läinud, mille peale Tom väitis, et ma olla 'puhta hulluks läinud, need on ju varbad!'), sest kõigepealt ajasime ise Aivari, Algise ja Mardiga valjul häälel juttu, siis ajasid naabrid valjul häälel juttu, siis kolme paiku sai nagu läbi une õndsalt ohata (magama jäid!) - ja SIIS hakkas krabistama rott. (Muidugi võib olla, et ta kogu aeg krabistas, aga enne polnud lihtsalt lärmi sees kuulda). KUSJUURES ta ei olnud puutunud ei sinki ega kohupiimakooki (ja mis neil siis häda oli - NII palju seal neid säilitusaineid ka olla ei saa, eksole!), vaid valinud kaerahelbed. Mis hommikul kotti näritud august laiali pudenesid, eks, kui putru tegema hakkasime (kui kuuese äratusega Aivar ja Algis tööle sõudnud olid). Tom hakkas, kui täitsa aus olla. Mina teadupärast hommikuti kuigi kraps ei ole.
P.S muidugi tekib ka teil küsimus, et kui õuekemps on aknani vee all, kuidas siis... Üldiselt on pissipott kindel väljapääs, aga meil nii väikseid lapsi majapidamises pole. Ja kuna jäime ainult üheks ööks, olin mina näiteks kindlalt otsustanud hommikuni vastu pidada ja siis kanuuga mõnd kobedamat harudega puud otsima minna. Hommikul vedas - vesi oli ööga mitu cm langenud ja leidsin jalaaluse, kus säärikuservast sisse ei tulnudki. Kempsu aken oli endiselt veepiiril.
Alkoholist.
Mis on tegelikult juba vana teema - näiteks Soomaal ei puutunud silma ühtegi õllepurk-näpus tüüpi tegelast - ja absoluutne enamik inimesi on aru saanud, et vee peal viibimine ja alkohol ei sobi kokku (ja pidu peetakse pärast matka). No mitte kuidagi. ERITI mitte sisemiseks soojenduseks - selle kohta on meditsiiniline põhjendus ka (väikestest veresoontest ja soojuskadudest). Tõhus naps aitab, kui oled juba soojas ruumis.
AGA need intsidendid, mis olid - ja mõned ikka olid kogu selle suure hulga huviliste peale - olid ikkagi sellepärast, et inimene oli arvanud, et vast ehk ikka võtaks. Ju ei teadnud, et see on 'out' ega pole enam moes?
AGA need intsidendid, mis olid - ja mõned ikka olid kogu selle suure hulga huviliste peale - olid ikkagi sellepärast, et inimene oli arvanud, et vast ehk ikka võtaks. Ju ei teadnud, et see on 'out' ega pole enam moes?
Soomaa, vol.2
Sest ega's nädalavahetus laupäevaga piirdunud.
Ja ka pühapäeval suutsid matkajad meid üsna jalust rabada.
Meil on juhistes punkt 'mõttetu abivalmiduse' kohta olemas. Mis sisuliselt on esmaabi reegel - abista siis, kui oled veendunud, et suudad seda teha ohutult ja ise ellu jääda, aga enamasti meenub lustakates juhtumites, kus keegi on kedagi abistanud ja ise ümber läinud. Aga meil Lõuna-Eesti jõgedel ei ole peaaegu kunagi olukorda, et matkajal tekiks mõte kanuud päästma hakata, sest meil tuleb ju keegi kaldalt ja viib selle kaunis kohe ära.
Soomaal teatavasti on kallas 'viie kuni viieteistkümne kilomeetri kaugusel', nagu Algis ütles, ja kui seal suurest hulgast kellelgi siiski õnnestub kummuli keerata, viiakse kõigepealt inimesed kuiva kohta nii kiiresti kui võimalik, ja siis tegeletakse kanuuga. Sappa seotud teine kanuu on tegelikult täitsa tüütu ka vilunud inimesele ja lagedal veel. Aga nupukas saab hakkama, nagu selgus!
Nimelt pani ta kanuukaaslase 'leitud' kanuusse, sidus siis ikkagi enda oma külge (unus küsimata, millega. Täpsustatud andmetel võileivakotiga. Vat mis tähendab loominguline lähenemine!)), libises upitamisega oma kanuust välja - ja kuna suurel veel on üsna võimatu sinna tagasi saada, leiutas suurepärase nipi - litsus kanuu kahe puu vahele kinni, et sisse ronida, ja lõppkokkuvõttes tuli ikkagi maanteele välja. Kusjuures põõsaste ja puude vahelt.
Nisuke lugu. Täitsa uskumatu lugu, ausalt.
Muidu ilm oli lõpuks ka ilus ja päikeseline. Aga metsa all suured lumelatakad ja jää tükati päris tahedas tükkis.
P.S muidugi ei pääse ka vanadest meenutustest - näiteks, kuidas kord koju sõitsime, 3 autot täiskoormaga, mul kah 3 katusel ja käru laeni täis, ja ühes kohas (Loodi?) tuleb keerata vasakule, natuke mäest alla ja kohe hästi järsult paremale. Ja kui see pööre peaaegu tehtud, laskus Sierra laest vuhhh! ämblik ja istus mu vasakule põsenukile. Thank you very much. Kusjuures ma ei ole ämblike suhtes üldse hüsteeriline, aga üllatus oli ikka nii äge, et tegin mingi mõttetu liigutuse ja läks natuke liiga kraavi ligi küll.
Pärast arutasime, et oleks päris humoorikas (või mitte nii väga) olnud, kui ma kogu oma kanuukoormaga kraavi oleks sõit', siis oleks tulnud politseinik ja küsinud, kuidas see juhtus, ja mina oleks ausalt vastanud: "Ämbliku pärast."
Teine lugu on korrast, kui kevadiselt eriti soojaks läks, ja kaldameeskond polnud nagu nii leitsakaks valmis. Mina lõikasin vanade teksade sääred maha, aga paarimehel oli talvine töökombe... no ta pani vähemalt plätud, et jahedam oleks.
Ja ka pühapäeval suutsid matkajad meid üsna jalust rabada.
Meil on juhistes punkt 'mõttetu abivalmiduse' kohta olemas. Mis sisuliselt on esmaabi reegel - abista siis, kui oled veendunud, et suudad seda teha ohutult ja ise ellu jääda, aga enamasti meenub lustakates juhtumites, kus keegi on kedagi abistanud ja ise ümber läinud. Aga meil Lõuna-Eesti jõgedel ei ole peaaegu kunagi olukorda, et matkajal tekiks mõte kanuud päästma hakata, sest meil tuleb ju keegi kaldalt ja viib selle kaunis kohe ära.
Soomaal teatavasti on kallas 'viie kuni viieteistkümne kilomeetri kaugusel', nagu Algis ütles, ja kui seal suurest hulgast kellelgi siiski õnnestub kummuli keerata, viiakse kõigepealt inimesed kuiva kohta nii kiiresti kui võimalik, ja siis tegeletakse kanuuga. Sappa seotud teine kanuu on tegelikult täitsa tüütu ka vilunud inimesele ja lagedal veel. Aga nupukas saab hakkama, nagu selgus!
Nimelt pani ta kanuukaaslase 'leitud' kanuusse, sidus siis ikkagi enda oma külge (unus küsimata, millega. Täpsustatud andmetel võileivakotiga. Vat mis tähendab loominguline lähenemine!)), libises upitamisega oma kanuust välja - ja kuna suurel veel on üsna võimatu sinna tagasi saada, leiutas suurepärase nipi - litsus kanuu kahe puu vahele kinni, et sisse ronida, ja lõppkokkuvõttes tuli ikkagi maanteele välja. Kusjuures põõsaste ja puude vahelt.
Nisuke lugu. Täitsa uskumatu lugu, ausalt.
Muidu ilm oli lõpuks ka ilus ja päikeseline. Aga metsa all suured lumelatakad ja jää tükati päris tahedas tükkis.
P.S muidugi ei pääse ka vanadest meenutustest - näiteks, kuidas kord koju sõitsime, 3 autot täiskoormaga, mul kah 3 katusel ja käru laeni täis, ja ühes kohas (Loodi?) tuleb keerata vasakule, natuke mäest alla ja kohe hästi järsult paremale. Ja kui see pööre peaaegu tehtud, laskus Sierra laest vuhhh! ämblik ja istus mu vasakule põsenukile. Thank you very much. Kusjuures ma ei ole ämblike suhtes üldse hüsteeriline, aga üllatus oli ikka nii äge, et tegin mingi mõttetu liigutuse ja läks natuke liiga kraavi ligi küll.
Pärast arutasime, et oleks päris humoorikas (või mitte nii väga) olnud, kui ma kogu oma kanuukoormaga kraavi oleks sõit', siis oleks tulnud politseinik ja küsinud, kuidas see juhtus, ja mina oleks ausalt vastanud: "Ämbliku pärast."
Teine lugu on korrast, kui kevadiselt eriti soojaks läks, ja kaldameeskond polnud nagu nii leitsakaks valmis. Mina lõikasin vanade teksade sääred maha, aga paarimehel oli talvine töökombe... no ta pani vähemalt plätud, et jahedam oleks.
4.17.2011
Viies aastaaeg Soomaal
on ikka täiesti laulupidu. Kahju, et paarikilomeetrine autojoru teeservas videos midagi ei ütleks, sest sealt ju näha pole, et ümberringi vaid soo, mets ja taluasemed. Mis tasapisi ka taas looduseks saamas.
Kanuusid oli sadu, ma arvan.
Üksiti oli pilt ka selles mõttes huvitav, et 'kanuu' ei tähenda enam ühemõtteliselt (nüüdseks paraku juba taevastele sõudevetele läinud) Indrek Tuule šniti järgi tehtud viiemeetrist, osad tundusid pisemad ja üpris kipakad (istmed ja raskuskese suhteliselt kõrgel), nii et esimest korda mineja võiks enne täitsa uurida, millised kanuud nende valitud tegijal on.
Aga see on eellugu. Õhtul sõitsime ise Karuskosele ja metsa märgitud matkarada on ikka unustamatu elamus (Algis märkis talvel lumeräätsadelt!). Võibolla ka õhtuse valguse pärast, aga olemine oli nii ebareaalne, et vahel tundus, et tavaline ajusse programeeritud ruumitaju on täitsa sassis. Sest vesi oli tume ja peegeldas, nii et päris-puu lõpust ja peegelduse-puu algusest ei saanud aru, kui hoolega ei vaadanud, aga kuis sa saad hoolega vaadata, kui igal pool on nii huvitav ja ilus. Ja siis sõidadki puude vahel, mis ulatuvad üles ja alla, vahepeal kuusikus - Styxi jõgi võiks selline olla: ilus, vaikne, must ja salapärane -, mis ju alati veel natuke pimedam kui mujal, vahepeal lagedamal, ja ei saa enam arugi, kus sa just täpselt oled. Võrratu.
Karuskosel on igal pool vesi. Ja lihtsalt ongi, mitte kuiva mättakestki. Pliidipuud tuuakse kanuuga kuuri aknast. Kaminas on vesi. Aivar ja Algis käisid korra ümber maja jalutamas ja nentisid stoiiliselt, et ikka päris sügav on. Kümnendat päeva.
Kusjuures mina arvasin, et alati kevadel uptuab - ei tuhkagi. Möödund aastal oli, tänavu on, 1999 oli ja siis 56 aastat tagasi. Nii vähemasti Aivar ütles.
P.S last but not least! oleme uhked oma 'noortekoondise' üle, http://www.ahjamatkad.ee/
P.P.S - ja ikka veel suudavad matkajad üllatada. Seekord avastas punt enne ärasõitu, et sauna asukohta teab ainsana see ainuke, kes külmarohtu tarvitas (mis väljas alati asja hullemaks ajab) ja juba autos norinal magas.
Kanuusid oli sadu, ma arvan.
Üksiti oli pilt ka selles mõttes huvitav, et 'kanuu' ei tähenda enam ühemõtteliselt (nüüdseks paraku juba taevastele sõudevetele läinud) Indrek Tuule šniti järgi tehtud viiemeetrist, osad tundusid pisemad ja üpris kipakad (istmed ja raskuskese suhteliselt kõrgel), nii et esimest korda mineja võiks enne täitsa uurida, millised kanuud nende valitud tegijal on.
Aga see on eellugu. Õhtul sõitsime ise Karuskosele ja metsa märgitud matkarada on ikka unustamatu elamus (Algis märkis talvel lumeräätsadelt!). Võibolla ka õhtuse valguse pärast, aga olemine oli nii ebareaalne, et vahel tundus, et tavaline ajusse programeeritud ruumitaju on täitsa sassis. Sest vesi oli tume ja peegeldas, nii et päris-puu lõpust ja peegelduse-puu algusest ei saanud aru, kui hoolega ei vaadanud, aga kuis sa saad hoolega vaadata, kui igal pool on nii huvitav ja ilus. Ja siis sõidadki puude vahel, mis ulatuvad üles ja alla, vahepeal kuusikus - Styxi jõgi võiks selline olla: ilus, vaikne, must ja salapärane -, mis ju alati veel natuke pimedam kui mujal, vahepeal lagedamal, ja ei saa enam arugi, kus sa just täpselt oled. Võrratu.
Karuskosel on igal pool vesi. Ja lihtsalt ongi, mitte kuiva mättakestki. Pliidipuud tuuakse kanuuga kuuri aknast. Kaminas on vesi. Aivar ja Algis käisid korra ümber maja jalutamas ja nentisid stoiiliselt, et ikka päris sügav on. Kümnendat päeva.
Kusjuures mina arvasin, et alati kevadel uptuab - ei tuhkagi. Möödund aastal oli, tänavu on, 1999 oli ja siis 56 aastat tagasi. Nii vähemasti Aivar ütles.
P.S last but not least! oleme uhked oma 'noortekoondise' üle, http://www.ahjamatkad.ee/
P.P.S - ja ikka veel suudavad matkajad üllatada. Seekord avastas punt enne ärasõitu, et sauna asukohta teab ainsana see ainuke, kes külmarohtu tarvitas (mis väljas alati asja hullemaks ajab) ja juba autos norinal magas.
4.10.2011
Täna: Elva jõel.
See on siis n-ö 'ametlik' esimene. Sõidetakse Vitipalu karjääri tee sillast alates ja luhtadel.
4.09.2011
Hooaeg 2011 on alanud.
Järgmine nädalavahetus läheme Soomaale, kus kõigi eelduste kohaselt peaks jälle kanuuga metsas sõita saama.
Seltskond koguneb, kes tahab, saab liituda (helista 505 5702 Toomasele).
Seltskond koguneb, kes tahab, saab liituda (helista 505 5702 Toomasele).
Subscribe to:
Posts (Atom)