Soomaa, vol.2

Sest ega's nädalavahetus laupäevaga piirdunud.
Ja ka pühapäeval suutsid matkajad meid üsna jalust rabada.
Meil on juhistes punkt 'mõttetu abivalmiduse' kohta olemas. Mis sisuliselt on esmaabi reegel - abista siis, kui oled veendunud, et suudad seda teha ohutult ja ise ellu jääda, aga enamasti meenub lustakates juhtumites, kus keegi on kedagi abistanud ja ise ümber läinud. Aga meil Lõuna-Eesti jõgedel ei ole peaaegu kunagi olukorda, et matkajal tekiks mõte kanuud päästma hakata, sest meil tuleb ju keegi kaldalt ja viib selle kaunis kohe ära.
Soomaal teatavasti on kallas 'viie kuni viieteistkümne kilomeetri kaugusel', nagu Algis ütles, ja kui seal suurest hulgast kellelgi siiski õnnestub kummuli keerata, viiakse kõigepealt inimesed kuiva kohta nii kiiresti kui võimalik, ja siis tegeletakse kanuuga. Sappa seotud teine kanuu on tegelikult täitsa tüütu ka vilunud inimesele ja lagedal veel. Aga nupukas saab hakkama, nagu selgus!
Nimelt pani ta kanuukaaslase 'leitud' kanuusse, sidus siis ikkagi enda oma külge (unus küsimata, millega. Täpsustatud andmetel võileivakotiga. Vat mis tähendab loominguline lähenemine!)), libises upitamisega oma kanuust välja - ja kuna suurel veel on üsna võimatu sinna tagasi saada, leiutas suurepärase nipi - litsus kanuu kahe puu vahele kinni, et sisse ronida, ja lõppkokkuvõttes tuli ikkagi maanteele välja. Kusjuures põõsaste ja puude vahelt.
Nisuke lugu. Täitsa uskumatu lugu, ausalt.
Muidu ilm oli lõpuks ka ilus ja päikeseline. Aga metsa all suured lumelatakad ja jää tükati päris tahedas tükkis.

P.S muidugi ei pääse ka vanadest meenutustest - näiteks, kuidas kord koju sõitsime, 3 autot täiskoormaga, mul kah 3 katusel ja käru laeni täis, ja ühes kohas (Loodi?) tuleb keerata vasakule, natuke mäest alla ja kohe hästi järsult paremale. Ja kui see pööre peaaegu tehtud, laskus Sierra laest vuhhh! ämblik ja istus mu vasakule põsenukile. Thank you very much. Kusjuures ma ei ole ämblike suhtes üldse hüsteeriline, aga üllatus oli ikka nii äge, et tegin mingi mõttetu liigutuse ja läks natuke liiga kraavi ligi küll.
Pärast arutasime, et oleks päris humoorikas (või mitte nii väga) olnud, kui ma kogu oma kanuukoormaga kraavi oleks sõit', siis oleks tulnud politseinik ja küsinud, kuidas see juhtus, ja mina oleks ausalt vastanud: "Ämbliku pärast."
Teine lugu on korrast, kui kevadiselt eriti soojaks läks, ja kaldameeskond polnud nagu nii leitsakaks valmis. Mina lõikasin vanade teksade sääred maha, aga paarimehel oli talvine töökombe... no ta pani vähemalt plätud, et jahedam oleks.