4.18.2011

Karuskose

on selles mõttes ulmeline kogemus, et kui nt Emajõe luhal ka suurvee ajal ikkagi mingi veepiir nagu kuskilt paistaks, siis Karuskose ümber veeväljal otsa ega äärt nagu polegi. Aiast paistavad lippide otsad, küüni alt saab kanuuga läbi sõita (mida küll matkajatel palutakse viisakuse mõttes mitte teha) ja rippsild, millel suvel on kõhe kõndida, sest see on nii kõrgel jõesängi kohal, hõljub tasapisi vaevutuntava voolu rütmis. Jõgi ju kuskil ikkagi on!
Magamisest, tõsi küll, eriti midagi välja ei tulnud (kuigi sain õndsalt teatada, et jalaotsad on magamiskotis täitsa soojaks läinud, mille peale Tom väitis, et ma olla 'puhta hulluks läinud, need on ju varbad!'), sest kõigepealt ajasime ise Aivari, Algise ja Mardiga valjul häälel juttu, siis ajasid naabrid valjul häälel juttu, siis kolme paiku sai nagu läbi une õndsalt ohata (magama jäid!) - ja SIIS hakkas krabistama rott. (Muidugi võib olla, et ta kogu aeg krabistas, aga enne polnud lihtsalt lärmi sees kuulda). KUSJUURES ta ei olnud puutunud ei sinki ega kohupiimakooki (ja mis neil siis häda oli - NII palju seal neid säilitusaineid ka olla ei saa, eksole!), vaid valinud kaerahelbed. Mis hommikul kotti näritud august laiali pudenesid, eks, kui putru tegema hakkasime (kui kuuese äratusega Aivar ja Algis tööle sõudnud olid). Tom hakkas, kui täitsa aus olla. Mina teadupärast hommikuti kuigi kraps ei ole.

P.S muidugi tekib ka teil küsimus, et kui õuekemps on aknani vee all, kuidas siis... Üldiselt on pissipott kindel väljapääs, aga meil nii väikseid lapsi majapidamises pole. Ja kuna jäime ainult üheks ööks, olin mina näiteks kindlalt otsustanud hommikuni vastu pidada ja siis kanuuga mõnd kobedamat harudega puud otsima minna. Hommikul vedas - vesi oli ööga mitu cm langenud ja leidsin jalaaluse, kus säärikuservast sisse ei tulnudki. Kempsu aken oli endiselt veepiiril.

No comments:

Post a Comment