7.27.2010

Vana võlg -

VVV igasuvine. Ehk Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse kanuumatk.
Üks tõsiselt hubane üritus mitmel põhjusel.
Esiteks, inimesed väärtustavad oma jõge. Teiseks, seltskond on alati mõnus olnud (ja mõne tuttava näo puudumine annaks kohe tundagi :). Kolmandaks, sihtasutuse-poolsed korraldajad on ka omapoolse tegevuse läbi mõelnud ja kanuutajatele jõele nuputamist korraldanud. Neljandaks, osalejaid on alati rohkesti, tänavu tuli koguni kaks retke teha - tagantjärele tarkusega võib öelda, et see oli täitsa hea mõte. Logistika klappis, sest see oli meil hoolega läbi mõeldud, ja osale rahvale sobiski pealelõunane start paremini.
Tänavu saime ka eriti meeldivat tagasisidet - no mida veel tahta, kui rahvas rahule jääb!
1. Mis meeldis tänasel päeval (5. juuni): ilus ilm ja loodus, väga meeldis, ilm, marsruut (viimane 1 km oli küll väsimus), tahan osaleda veel, suurepärane, sujuv korraldus, head tugiisikud, kõik meeldis, seltskond, ilm, supp oli sutsu mage, aga pole hullu; tähtede otsimine, sõudmine, puhas jõgi, vastutuul, sai liikuda omas tempos, soe vesi, sai nautida loodust rohkem kui eelmisel aastal, mõnus seltskond, positiivsus, sõbralikkus, tugev füüsiline koormus, sai võidu sõita, mäng oli väga huvitav.
Märkus: eelmisel aastal oli eriti ekstreem - sest värsked paduvihmad olid jõge pea poolteist meetrit kergitanud ja sisuliselt sõideti puulatvades.
Sutsu mage söök ajas eriti naerma - enamasti arvatakse, et kui, siis pisut soolane :). Aga maitse üle, teadagi...

2. Mida oleks võinud teisiti teha: veidi lühem võiks olla (1/3 võrra), teekonna pikkus väga ok, pikkus paras, pikem oleks palju, väga hea instruktor (süstaga), teekond oli väga hea, võiks pikem olla (5 korda märgitud), lühem võiks olla, rada oli meile väga sobiv, tõeline naudingu reis, kõik korras nagu alati.
Jällegi klassika - kellele sobiks lühem, kellele just lühikeseks jäi (seekord Pulgalt Mosinale)! "Süstaga" instruktor (tegelikult küll ühese kajakiga) oli Helgur, tõepoolest väga rahulik suhtleja - lõpuankur "igaks juhuks".

3. Ettepanekud korraldajatele: alguspunkt oli segane, oleks võinud näha teekonnal km poste, instrueerimine oleks võnud olla siis kui kõik paadi liikmed koos, mitte et üks jäi instrueerimata
Ettepanekud läbi mõeldud. Alguse mõningane segadus on nii suure seltskonna puhul natuke paratamatu, jupikaupa instrueerimise mõte ongi, et pisut väiksemates gruppides ehk parem. Aga ikka võib juhtuda, et keegi kogemata välja jääb, siis tuleb julgelt märku anda, räägime ka ühele-kahele kuulajale, kui soovijaid on. Ja ka matka käigus, kui küsimusi tekib. Aegajalt ikka tekib.
Km-postid on hää idee - ehk sihtasutus paneb välja? Soovitud on ka kanuudesse autoistmeid (seljatoega), tahavaatepeegleid, mootorit ja telekat ninaotsa :)

4. Märksõna retkejuhtide kohta: tublid, abivalmid, rõõmsad, hoolivad, asjalikud, sõbralikud, kõik väga head, toredad, tasemel, muhedad sellid, konkreetne, energiast pakatavad ja hea tujuga nakatavad, pühendunult oma asja ajajad, ei tea ei näinud neid.
Tänu heade sõnade eest! Eks matkajad anna ise heale meeleolule palju juurde! Ja võibolla polegi paha, et "ei näinud neid" - ju me siis liiga pealetükkivad polnud :).
Oma meeskonnaga oleme ise ka rahul, töömeeleolu on tähtis kõigile.

Kohtumiseni järgmisel suvel!

7.11.2010

Alexis Roussine ja Lev Bogino,

super! Isegi minusugune viiulivõhik sai aru, et toon kuidagi eriliselt mahlane ja vähimagi kääksu vaba, ja strihhide vahel ei pisimatki kõhklushetke. Väga huvitavast ja raskest kavast rääkimata. Levi lisapalaks Paganini Caprioccio (!).
Vanuse poolest 17 mõlemad, ühe isa viiuldaja, teisel pianist, mõlemad tipud, elavad Pariisis ja suvitavad juba aastaid Lõuna-Eestis. Muusikasõprade seltsi suvefestival.
Taha mõeldagi, millist tööd see tähendama peab.
Helielamust on muidugi raske ümber jutustada, olgu siis hoopis lugu, kuidas sinna sattusin. Nimelt üleaedses muusikakoolis harjutab keegi klaverit. Ikka tubli nädal juba, ja pea vahetpidamata, ja õige ilusti mängib. Algaja lööb aegajalt valesti, tema lihvib keerukaid kohti ja tõeliselt õnnis kuulata. Rohid ja kuulad, pikutad võrkkiiges ja kuulad... Küsin tuttavatelt, kes on, nemad ei tea. Siis mõtlesin mingil hetkel, et mida paganat, ma võin ju minna ja vaadata. Võtsin pihutäie maasikaid kaasa ja läksingi. Et kurjaks ta ometi ei saa, kui ütlen, et hää kuulata.
Diana Liiv oli, ja üldse mitte kuri - lausa vastupidi - , väga sümpaatne, ja ütleb, et neil kontsert. Siis teadis juba tuttav ka lisada, et 'viiulid on ka väga head', nad olla ukse taga kuulanud.
Noh, mõeldud-mindud, kontserdid Mooste mõisas ja Räpina mõisas, ja tõesti üks üle-aegade elamusi.

P.S päris naljakas oli, kui üks uitav herilane ilmselt poognaga pihta sai, sest maha ta kukkus, tükk aega pusis selja pealt püsti saamiseks, siis sasis õige põhjalikult tiibu ja siis lendas aknast välja. Poognad vihisevad, mida's ikka...