Previ lood (12)

Millennium Micra Previ, 14. november 2000 - 9. november 2017

1. Taks ja Tegelane.
20.10.2013
Meil on nüüd kass.
Alfred.
Kassiplika, kusjuures.
Selgub, et kassipoegade põhihäda on see, et nad ei püsi ühel tasapinnal, mis tähendab, et kunagi ei tea, kust ta sulle pähe või jalgu ilmub (täiesti hääletult, kusjuures!) ja khhh! teeb.
Muidu lööb nurru ja krudiseb - kuidas nimelt, jääb saladuseks :).
Previ on leppinud, et uut valget elukat taga ajada, hammustada ega äsada ei tohi. Vastutasuks võiks ju vähemasti sama oodata? Dream on! Alfredile Previ nimelt väga meeldib, mis tähendab, et tahaks käpaga udida ja natuke hambad sisse lüüa.
Või vähemalt kõrva lakkuda, äste ellaste.
Seda ka ei või.
http://www.youtube.com/watch?v=kiJCYDgVUs0&feature=youtu.be
http://aclickatatime.wordpress.com/2013/12/17/because-cats/
Tõeliselt rahumeelse tunnikese saavutasime siis, kui taks magas, mina kudusin ja Alfred püüdis varda otsa. Kõigepealt hüppas edasi-tagasi (korra tõmbas ikka varda välja ka), siis vehkis käppadega, siis vaatas intensiivselt, s.t nina liikus vardaga kaasa, siis jälgis niisama silmadega ja siis jäi tukkuma ja vajus külili.
Ei teadnudki, et kudumine hüpnootiline tegevus on.

2. Taks ja Suur Must Koer,
keda meil maikuust enam ei ole.
Taks on kurb ja kiunub. Ise ka nagu näeks Brandy't aegajalt tulemas.
Brants oli muidugi suur optimist ega lasknud pisut pahural taksil üldjuhul oma entusiasmi vähemaks heidutada.

3. Taks ja Toit.
21.10.2013
Toidu osas kompromisse ega võitluseta alistumist lihtsalt ei ole.
Toit on Taksi Oma.
Isegi siis, kui see nagu toiduks ei kvalifitseeru, vaid pigem jõledust meenutab.
Kunagi naersime, et Previ on meile saadetud meenutama, et laud tuleb alati täiesti puhtaks teha. Ja kõik, mis käest kukub, süüakse loomulikult ära veel enne, kui see põrandale jõuab. Kurgikoortest alustades (kord tuttava pool sama toimingu juures avastasin esimest korda, et teist kaussi on ka vaja - koortele :) eks ole) ja makaronidega lõpetades (enne keetmist).
Ainuke, mida keegi ei söö, on rabarber. Tea, mis sel häda on.
Ükskord juhtusin pillama kotleti, kui koeri toas polnud. Kougin riiuli alt ja tunnen, et kuidagi imelik on. Aru ka ei saa, mis just.
Aga muidugi - ega rohkem pole juhtunud ka, et midagi maast korjata on.
Need kotletid, mis ükskord pliidile jätsin (et pliit on ju kuum)... nendega läks nii, et taks ootas kannatlikult, kuni pliidiraud jahtus ja käpp kannatas peale astuda ja lahendas siis asja ära.
No, me ise saime ka paar tükki.
Korra ronis sauna varju tõstetud matkast jäänud supi pange ja sõi end sõna otseses mõttes lapikuks. Tookord käis Largo mind öö läbi ninaga tonksamas: "Taks tahab jälle välja."
Ja kolmas kõvem sööming oli, kui meil lahtise kohupiimakreemi müük ära lõpetati ja sai veel ainult terve 10kg kotitäie osta. Kuna Tom on tubli kohupiimasööja, siis nii tegimegi - ainus viga oli kilekott köögi põrandal (suur kott ju!) lahti teha ja proovida, kas on hea kohupiim. Oli tõesti hea, nagu selgus, kui Previ pärast välja ilmus, keelt limpsas ja ninapealne laik kohupiimaks osutus. Eks ma old koti sulgemisega liigoptimistlik.
Brantsu parim saavutus oli, kui kord pudru jaoks suurde potti kartuleid koorisin, tema asja huviga jälgis ja siis pea potti vee alla pistis (kõrvad ka) ja kartuli välja võttis ja ära sõi.
Taks püüdis korra mind jalast hammustada, kui jala mingile jõledusele peale panin (käega loomulikult ei hakanud riskima), aga sääreluu poolt pold kuskilt kinni hakata, liiga kondine.
Ja kui jalutuskäigu ajal mul õnnestub ära tabada hetk, kui Previ järjekordse ampsu leidnud on ja ta sealt minema vedada, ei unusta tema seda iial. Olgu või paari nädala pärast, aga ta sätib märkamatult sammud sinnapoole - mul muidugi juba meelest läinud, kus nimelt see jõledus oli - ja siis möödaminnes näuhti! vähemalt üks amps nahavahel.
Suust ei saa enam kätte midagi. Mõned aastad tagasi Laura veel sai pika veenmise peale, mina ammu enam mitte. Hammustada sain küll, kui ükskord mädase haavaga käpa peale pandud riivitud toore kartuli kompressi järgmine päev ära võtta ja vahetada tahtsin. Selgus, et Previ käsitleb mu kompressi toiduna ja suukorvist oleks pidanud alustama.
Ühesõnaga, kui ta midagi leiab, mis suhu ei mahu, on ainuke efektiivne taktika oodata, kuni ülejääk hammaste vahelt maha kukub ja ta siis välkiirelt traksidest üles tõsta ja eemale vedada. Vahib natuke tagasi ja lööb siis sabaga.
Mis läint', see läint'. Niikuinii tagasi ei lasta. Küll järgmine kord aega samme seada.
Ega taks loll ole.

4. Taks ja Telepaatia.
Taks on mulle muuhulgas õpetanud, kuidas telepaatiline, s.t mitteverbaalne suhtlemine käib.
Päris täpselt ei oska isegi seletada, aga kuidagi teeb ta mulle selgeks, mida tahab. Vahel on asi lihtne - näiteks, kui kella järgi söögiaeg ligi ja ta end külmkapi ette sätib ("Ei taha krõbinaid, tahan koeravorsti.") või tuleb, istub maha, mina küsin: "Tahad õue?" ja tema pöörab pea kõrvale. Tähendab, tahab midagi muud.
Vahel kuidagi lihtsalt nagu saan aru.
Tema saab ka, isegi sõnadest.
Näiteks kunagi ammu teatas Tom, et olgu kord: koerad voodis ei käi. Mis sest, et mul Previ jaoks oma päevatekk ja puha.
Noh, eks ma mõelnd endamisi, et kui koer saab aru, et voodis ei käida, siis peaks ta ju ka aru saama, et ei käida, kui Tom on siin.
Nii oligi. Previ tuleb, tsõp-tsõp-tsõp, vaatab mu toa ukse pealt, ja kui ütlen: "OK, tule," siis tuleb ja saab mu voodi peal edasi magada; aga kui ütlen: "Ei, praegu ei saa," siis vaatab kindluse mõttes pool minutit veel ja läheb ära, ja kui Tom on siin, siis üldse ei tule.
Aga kui kuskilt valutab, siis tuleb ja istub maha ja lakub seda kohta või saadab kuidagi muudmoodi sõnumi.
Ehkki looma häda nägemise terava silma on Laura pärinud. Minu emalt.

5. Taks ja Toimetused.
22.10.2013
Taks ei käi kunagi jalutamas. Taks Toimetab Toimetusi. Või ajab asju. Kogu aeg on vaja nuusutada, siia-sinna põigata, vahel tagasi minna ja veelkord kontrollida, seisma jääda ja põhjalikumalt nuusutada. Kraapida. Nina toppida mutimullahunnikutesse, hiireurgudesse ja loomulikult absoluutselt kõigisse aukudesse, mis ümberkaudu üleüldse on.
Kuidas üldjoonelt madala positsiooniga eluk' neid märkab ja leiab - mina ei tea.
Aga leiab. Kõik truubid, drenaažitorud, kaabilaugud ja üldse igasugu augud.
Ja sinna ometi peab ju vähemalt korra nina sisse toppima.

6. Taks ja Tohtrid.
23.10.2013
pühendatud doktor Urile, dr. Peetsalule, dr. Lehtlale, dr. Kääramehele ja dr. Hõimule (nendega kohtumise pööratud järjekorras).
Taksid on visad, ütleb tuttava veterinaarist isa.
Meie taks on üle elanud mitu päeva jõuetut lebamist sissesöödud koerapalli tüki soolesulgust (s.t oli takistuseks ees, aga kontrastaine laskis läbi) > tilgutid ja opi, tõuomase seljahäda (süles õue, paar hädist sammu ja tuppa tagasi) ja piimanäärmete kasvajate opi. Mis oli tõeliselt õudne, sest tal oli pärast valus ja ta hammustas ja tegi haiget endale ja meile ka. Iseenesest oled ju valmis, et hammustab, aga ta teeb seda nii äkki, et ikka võpatad ja siis läheb tõeline lõrin lahti.
Tableti võtmisest ei räägigi, tal on eriline anne teha nägu, nagu oleks alla neelanud, mis vaja - ja siis poetab suunurgast kogu med.arsenali välja.
Viimase opi järel palusime antibiootikud süsti kujul, see läks päris edukalt.
Eluilmas ei usuks, kui praegu mõnusalt norskavat tüüpi vaadata.

7. Taks ja Hektopaskalid.
24.10.2013
Kui mina ärkan enne taksi ja tema selle peale korra nina kergitab ja mind kissis silmil põrnitseb, siis on kindel, et madalrõhkkond kas juba on või kohe tuleb.
Täna näiteks läks ta välja, vaatas trepi ees pahuralt vasakule ja paremale, haugatas korra ja tuli tuppa tagasi.
Seevastu soe meeldib talle väga.
Kunagi vaatasime, et kas ta tõesti saunalavale läheb - ja kuidas veel läks! Sirutas käpad välja nagu lõpnud rebane ja mõnules. Alla tõstmisest ei olnud sugugi vaimustatud, aga me kartsime, et ligi sajakraadises kuumas pikutamine lõpebki lõpnud taksiga.
Kui ahi kütte panna, sätib kohe sinna ette pikutama.
Miinuste poolelt on piir kuskil viieteistkümne kandis - siis peab aegajalt sülle võtma, et ta saaks käpapatju soojendada.

8. Taks ja Kvantkass.
9.11.2013
Sest tavaliste füüsikaseaduste alla ei saa kuidagi sobida, kui Tegelane pikutab ühel küljel, taks nuusutab ta selga ja seepeale  sünnivad valguskiirusel järgmised sündmused: 1. hüppab üles (kaunis kõrgele, kusjuures kasside külgedel üldiselt ju jalgu ei ole) 2. keerab end õhus ringi, s.t teise külje taksi poole 3. tõmbab selja küüru 4. tõmbab saba kõveraks 5. kõrvad kõrvataha 6. teeb  KHHH! 7. maandub.
No mis taksil vastu panna? *:-&lt sigh
Taganeb ja klabistab kõrvu, mis muud.

9. Taks ja Tarad.
17.11.2013
Kui taks meile tuli, oli võrkaed tükati auklik või olematu. Miska kõndisime tal kannatlikult sabas (eriti Laura muidugi) ja ütlesime: "Kodu piir!" ega lasknud naabrite juurde imbuda. Ja nii ongi jäänud - üldiselt ei lähe ta välja isegi värava alt, mis mahtumise mõttes ju probleem ei oleks. Eriti, kuna lumega on alumisi lipiotsi ära murdunud ja näiteks tänava staadioni poolt otsast pärit Previst poole paksem taksi moodi eluk' mahub ka vabalt sisse. Kes on üksiti üks kolmest ümberkaudsest koerast, kes Previle meeldib. Eile käis külas, liputasid sabu, nuusutasid, külaline lahkus värava alt ja Previ vaatas viisakalt järele :).
Ühesõnaga, taral on sümboolne tähendus. Üks tuttav naeris kõveras, kui meie peenramaa tõkkeks püstitatud 20 cm kõrget tara nägi.
Nojah, aga nt labradorile polnud ka väravast üle hüppamine mingi probleem, nii et füüsilise tõkke peale loota ei saaks niikuinii.

10. Taks ja Lumi.
17.11.2013
Lumi on taksi jaoks muidugi tõsine asi. Sügav ja külm. Samas kevadel tore, kui juba peal käia kannatab. Üksaasta oli koguni nii kõrge, et sai suhteliselt seaduslikult naabri aeda tiiru teha ( 10 cm võrku üle hange, ja keegi pole öelnud, et see ongi tara).
Muidu seisab ja väriseb. Aru ka ei saa, kas tõesti külmast või väljendab suhtumist. Kui üle -15, siis hakkavad käpad tõsiselt külmetama ja peab vahepeal sülle võtma - hoiame käpad vastu minu käsivart või külge, ja kui siis uuesti maha panna kannatab, hakkab rabelema ja läheme edasi.

11. Taks ja Trikid.
10.12.2013
Tavaliselt jalutame õhtuti või siis, kui töölt koju tulen (ikka õhtul, vahel päris hilja). Eile mõtlesin, et teeks enne Tartu minekut ka tiiru, pikk päev boksis magada.
Ütlen: "Lähme jalutama!", mille peale ta tavaliselt püsti hüppab ja ukse juurde jookseb.
Niisiis, mina: "Lähme jalutama!"
Taks (tõstab pea ja vaatab umbusklikult, silmad kissis): "Misasja?"
"Jalutama!"
Taks (teeb silmad lahti ja keerab kahtlustavalt pead): "Nalja teed? Mis mõttes jalutama? Hommik on ju?"
"No jalutama, tuled ka või?"
Taks (ajab esimesed käpad natuke sirgu): "Nomatea... ju see ikka mingi jama on."
Ja nii edasi, kuni ta helkurvestiga lehvitasin, mispeale Previ lõpuks elavnes ja ukse juurde kappas.

12. Taks ja Toonid.
18.12.2013
Üldiselt saab haukumise järgi aru, mis toimub. Kui alustab madala sügava häälega ja siis üha heledamaks, siis nägi kedagi, kellest haukumise käigus selgus, et on tuttav. Kui tuppa tahab, siis haugatab kõigepealt ukse taga ühe korra tavalise häälega ja siis üha kõrgemalt, ikka ühekaupa. Kui madistab täiesti vaikselt, siis on siil - selle õppis paar aastat tagasi kohe ära, et nigu häält teed, võetakse käest või viiakse minema. Siis olid siilil pojad, eriti armsad.
Kui hakkab kohe eriti naljaka peenikese häälega (iuh-iuh-iuh!), siis on kass, värske jälg. Eile õhtul nii oligi - lähen maja ja aia vahele nurka vaatama, millest sihuke mürgel - pole kedagi. Ja siis hüppas kottpimedast nurgast must kass välja...
Küll taks teab, kes ja kus :).

No comments:

Post a Comment