Vaikus

on meil eriline, meenutas täna taas Jason Carter. Et kui tema esimest korda Kopenhaagenist Eestisse tuli, jahmatas teda kõigepealt vaikus.
Üks meie Belgia grupp kurtis, et ei saanud metsas magada - vaikne! Isegi kiirtee müra ei ole, ei saa magama jääda!
Ise nagu ei pane tähalegi. Ei pane miskiks. Rabas küll märkad, et ikka tõesti on vaikne. Aga jõel ju elu käib - sitikad-putukad, linnud, koprad...
Ju peab keegi ütlema, et märkaks, mis sul ümber haruldast on.

Elva jõgi Kastolatsi-kandist

on praegu uskumatult mõnus. Kevadel sihuke armas pisike jõeke, praegu lausa müstika, sest roog on üle pea, aga väike vulin jõe märkamiseks täiesti olemas (mitte nagu Valgejõel, kus aegajalt on tunne, et oledki eksinud) ja vett sõitmiseks küllalt (mitte nagu Ahjal Aarnasse jõudes, kus osalt tuleb mudaskulgemist harrastada ja kanuuga on raske, aga ilma puhta võimatu). Vahele jalasirutus ühest tammist üle tassimisel ja paar klassikalist üle puude tõstmise harjutust. Ja roostikus sõitmise vahele laiemad tammieelsed järvekesed ning lihtsalt lammisopid. Isegi vesiroose on.