11.23.2009

Lapsed kanuusse - hull peast!

Kusjuures ei ole. Ja kõige noorem kanuutaja seni oli 26-päevane. Vanematel kursuse kokkutulek, no kuhu sa beebi ikka jätad. Ja mis tal värskes õhus häda peaks olema?
Tõsi, turvakanuu me lähedusse ikka panime. Igaks juhuks.
Nende lastega, kes kohe magama jäävad, on muidugi lihtne. Peab vaatama, et vett peale ei pritsi, muud midagi.
Rahutumate sellidega peab lihtsalt proovima. Mõni on vakka nagu nott ja ainult vaatab. Mõni kasutab juhust ja kakleb vennaga keskmisel istmel kogu aeg. (Isa kommentaar - korra mõtlesin, et võtaks mõlemal kraest ja kastaks jõkke teine teisel pool kanuud.) Üks väike poiss tahtis kohe tädi juurde autosse (No meil oli siis Toyota džiip ka - toonitud klaasidega, nagu minagi lõpuks märkasin, kui poiss vaadata käskis). Mõni väsib ära ja saab siis kaldameeskonnaga mingisse masinasse. Mõni vihastab, et ema (isa) pritsib, ja tuleb ära autosse. Mis sest, et üldjuhul meelega ei pritsita.
Lastegruppidega on enne läbirääkimised - kui vanad, kui mitu täiskasvanut (kellest küll ausalt öeldes matka käigus suurt abi ei ole enamasti), kui kaua ajaliselt sõita tahavad, kas poisid või tüdrukud (10-13 vanuses on oluline, siis poisid juba saavad ise hakkama, tüdrukud tihti veel mitte, eriti kui pisemat kasvu on). Siis läheb meie matkajuhte mitu jõele ja kindlasti on lõpukanuu, kes veendub, et keegi väga väsinud pole ega abi vaja.
Ühesõnaga, lapsed kanuusse - kindlasti.
P.S. üks kuueaastane, kes igaks juhuks juba alguses matkajuhi paati läks, küsis äkitse ema. No pole ju kohe võtta, ja kui ääri-veeri uuriti, mis lahti, teatas tüdruk tõsiselt: "Ma tahan talle öelda, et ta mulle üllatusmuna ostaks."

11.17.2009

Küsi, ja sulle vastatakse.

Mis siis on need meie veidrused, mida ise ei märka?
Justin Petrone "Minu Eesti" on mõnus lugemine. On äratundmist ja nalja saab. Ju ei ole lihtne lähedasi 'raamatusse panna', nii et respekt jääb ja labaseks ei kisu. Ja et lugejal igav ei hakka.
Lugu ise ka armas.
Naersime kõveras seal, kus nõuka-aja sõnad nagu 'bolševik, kulak ja kolhoos' kõhuhäda meenutavad' - "Härra, pean teile kahetsusega teatama, et teil on raskekujuline kolhoos." Terast pilku ja head väljendust autoril on ja mitte vähe :). Kasvõi tõdemus pärast tõsise maakempsu tarvitamist - vanaisa käib seal iga päev, eluohtlik see ei saa olla.
[80ndatel Irkutskis oli kutsekooli kempsu üsna tsiviliseeritud moega WC-pottide kõrvale asjatoimetaja kummalegi jalale tellistest kükituskohad laotud - potti ju põrandaga tasa ei paiguta? Eks siis tuleb põrandat kohati kergitada! Uksi muidugi polnud, kah omapärane kogemus.]
Aga tagasi raamatu juurde. Südame tegi soojaks ka küsimus: "Kas sa kavatsed selle ära süüa?" sabaga suitsukala kohta turul (mulle ka lõhn ei meeldi). Kuigi saba osas ei oskaks ilma kujutleda.

Suitsukalaga on ka matka-nali sellest korrast, kui bussitäie üle-euroopalise noorte astronoomide grupiga matka lõpus suitsukala (nende pääliku tellitud) sõime. Kalakasvanduses. Värsket. Õhkkond igati ülev, jutt ümberringi parsekitest ja valgusaastatest (sedajagu mul ingliskeelset sõnavara veel oli). Ja siis tormab ligi noormees Islandilt (kui ikka õigesti mäletan). Täitsa endast väljas. "See kala on soe!" karjatab.
No mida sa ikka ütled? Of course hot, ise ju tahtsite, et oleks värskelt tehtud?! - diplomaatiliselt ja tasakaalukalt. Tema, et värske värskeks, aga miks ta soe on?
Pikapeale selgus, et neil külmsuitsu-kala tehakse ja ta arvas, et meie omad on enne nende tulekut läbi keedetud.

11.14.2009

Kanuusõit on roheline harrastus,

mainib Epp Petrone - muuhulgas - oma raamatus "Roheliseks kasvamine".
Tõepoolest.
Kuigi me pole sellest niimoodi mõelnud. Lihtsalt kuidagi terve mõistuse vastane on looduses liikuda sõidukiga, mis müra ja haisu tekitab (bensiin, diisel, tossupilv).
Ka ühekorra-toidunõud oleme ammu välja vahetanud. Kuidagi terve mõistuse vastane tundus kausikuhjasid ära visata.
Supi (Salvest või Felix, vast ehk kohalikust toorainest?) teeme enamasti lõkkel. Vahel enne kodus, aga Tom teeb ikkagi aias pisikesel lõkkel oma kolmjalg-hargi ja katlaga - saab väga ruttu valmis.
Supipaus on suurelt jaolt selleks, et matkajad ei hakkaks igaüks omaette võileibu nosima, mis üpris tõenäoliselt tähendaks kontrollimatuid kilenutsakaid kallastel. Meie peatuskoha käime alati üle ja korjame kolu kokku.
Ja ikka tuleb ette matkajaid, kes teelt topsikud-pudeleid välja õngitsenud ja need lõppu taarakotti toovad.

Võibolla võiks 'rohelisust' 'terve mõistuse tagasipöördumiseks' nimetada? Miski, mis meie vanematel ja vanavanematel oli. Teadmine, et tuleb säästlikult läbi ajada. Raha pärast muidugi ka, ja kuna poes suurt midagi polnud, aga raiskamine lihtsalt ei olnud kombeks.
Aasta Eestis elanud ja töötanud ameeriklanna Keely'ga arutasime kord, et kuis küll on nii, et minu kontides on tunne, et 'toitu taldrikule järele ei jäeta' ja temal mitte. Püüdsin juurelda, kust see tulnud on. Ega ema ei käskinud ära süüa, kui ei maitsenud. Vanaema ka mitte. Aga kui juba taldrikule tõstnud olid, siis polnud viisakas siit-sealt nokkida. Vähemasti kena kompaktne kuhjake tuli teha. Samas ei olnud see kindlasti mitte eelkõige raha pärast, lihtsalt toitu ei solgita.
Mõlemad olime üsna rabatud jalgsikäimisega seoses. Tema, et inimesed lähevad jalgsi asju ajama ("In America, you never walk to get anywhere.") ja mina, et jalad transpordivahendina üldse arvesse ei tule - kui kõnnid, siis trenni mõttes. Eelnevalt muidugi sõidad parki, ja mitte kellelgi ei tule pähegi kvartal kaugemale võimlatrenni jalgsi minna (tudengid leidsid kord isegi eskalaatoriga fitness-klubi), sest - you never walk to get somewhere!
Ameerika jaburuste (siitpoolt vaadates :) peale hakkab kuskil tiksuma kiuslik - kas meil ka mujalt vaadates midagi sama totrat võiks olla (peale süldi, mis vähemalt minu ingliskeelsetel tuttavatel-sõpradel alati ihukarvad püsti ajab, aga see on konkreetselt menüü-kiiks)? Mõistlikku majandamist (pakkepaberite korduskasutus sealhulgas) nagu päris sinna kategooriasse ei pane.
Üleüldiste jaburuste peale hakkab natuke parem, et paljud ei saa aru (toidu kaugtransport) ja natuke halvem, et sellele vaatamata eriti midagi muutunud pole. Kes nõuka-ajal pere talvekartuleid maha pannud-kõblanud-üles võtnud, ei saa päris hästi aru, kuidas on võimalik, et inimese ja kõpla töö (või traktoriga muldamise) teeb ära keemiatööstus ja see on odavam, kui põllutöölisele maksta. Esialgu. Pärast saab jälle ravimitööstus oma osa. Kui pestitsiidid ja väetised ka inimese kehas oma töö teinud on.

Ühesõnaga, haarav lugemine. Kohati küll maailmavalu ehk liiga palju (ega iga plastpudeli pärast põdeda vist ikka ei saa, närvirakud on ka roheline ressurss), aga selline rohujuure tasandilt lähenemine (kui õige peenelt väljenduda) äratab usaldust. Mina leidsin ka mõne uue nipi igapäevasesse majapidamisse ja mõni vana tuli meelde (vanaisa aiamaa-tarkuste hulgast).

11.02.2009

Raamat

peaks siis poodi jõudnud olema. Sandra Steingraber "Having Faith" ehk "Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik."
Minu arvates lummav raamat, ja tubli tükk tõlkimist. Karmi käe ja suure kogemusega toimetaja esmavajalik, konsultantidest rääkimata.

S.Steingraber: "As for advice, I make it a personal practice never to tell people what to do. As an autobiographical writer and speaker, I simply tell my own story, lay out the scientific evidence, and then step back. This is also my belief as a Quaker. I believe in speaking truth to power. I believe in personal testimony and the power of human utterance. I also believe that everyone needs to discover their own path and their own voice. " (Terrain.org)