mainib Epp Petrone - muuhulgas - oma raamatus "Roheliseks kasvamine".
Tõepoolest.
Kuigi me pole sellest niimoodi mõelnud. Lihtsalt kuidagi terve mõistuse vastane on looduses liikuda sõidukiga, mis müra ja haisu tekitab (bensiin, diisel, tossupilv).
Ka ühekorra-toidunõud oleme ammu välja vahetanud. Kuidagi terve mõistuse vastane tundus kausikuhjasid ära visata.
Supi (Salvest või Felix, vast ehk kohalikust toorainest?) teeme enamasti lõkkel. Vahel enne kodus, aga Tom teeb ikkagi aias pisikesel lõkkel oma kolmjalg-hargi ja katlaga - saab väga ruttu valmis.
Supipaus on suurelt jaolt selleks, et matkajad ei hakkaks igaüks omaette võileibu nosima, mis üpris tõenäoliselt tähendaks kontrollimatuid kilenutsakaid kallastel. Meie peatuskoha käime alati üle ja korjame kolu kokku.
Ja ikka tuleb ette matkajaid, kes teelt topsikud-pudeleid välja õngitsenud ja need lõppu taarakotti toovad.
Võibolla võiks 'rohelisust' 'terve mõistuse tagasipöördumiseks' nimetada? Miski, mis meie vanematel ja vanavanematel oli. Teadmine, et tuleb säästlikult läbi ajada. Raha pärast muidugi ka, ja kuna poes suurt midagi polnud, aga raiskamine lihtsalt ei olnud kombeks.
Aasta Eestis elanud ja töötanud ameeriklanna Keely'ga arutasime kord, et kuis küll on nii, et minu kontides on tunne, et 'toitu taldrikule järele ei jäeta' ja temal mitte. Püüdsin juurelda, kust see tulnud on. Ega ema ei käskinud ära süüa, kui ei maitsenud. Vanaema ka mitte. Aga kui juba taldrikule tõstnud olid, siis polnud viisakas siit-sealt nokkida. Vähemasti kena kompaktne kuhjake tuli teha. Samas ei olnud see kindlasti mitte eelkõige raha pärast, lihtsalt toitu ei solgita.
Mõlemad olime üsna rabatud jalgsikäimisega seoses. Tema, et inimesed lähevad jalgsi asju ajama ("In America, you never walk to get anywhere.") ja mina, et jalad transpordivahendina üldse arvesse ei tule - kui kõnnid, siis trenni mõttes. Eelnevalt muidugi sõidad parki, ja mitte kellelgi ei tule pähegi kvartal kaugemale võimlatrenni jalgsi minna (tudengid leidsid kord isegi eskalaatoriga fitness-klubi), sest - you never walk to get somewhere!
Ameerika jaburuste (siitpoolt vaadates :) peale hakkab kuskil tiksuma kiuslik - kas meil ka mujalt vaadates midagi sama totrat võiks olla (peale süldi, mis vähemalt minu ingliskeelsetel tuttavatel-sõpradel alati ihukarvad püsti ajab, aga see on konkreetselt menüü-kiiks)? Mõistlikku majandamist (pakkepaberite korduskasutus sealhulgas) nagu päris sinna kategooriasse ei pane.
Üleüldiste jaburuste peale hakkab natuke parem, et paljud ei saa aru (toidu kaugtransport) ja natuke halvem, et sellele vaatamata eriti midagi muutunud pole. Kes nõuka-ajal pere talvekartuleid maha pannud-kõblanud-üles võtnud, ei saa päris hästi aru, kuidas on võimalik, et inimese ja kõpla töö (või traktoriga muldamise) teeb ära keemiatööstus ja see on odavam, kui põllutöölisele maksta. Esialgu. Pärast saab jälle ravimitööstus oma osa. Kui pestitsiidid ja väetised ka inimese kehas oma töö teinud on.
Ühesõnaga, haarav lugemine. Kohati küll maailmavalu ehk liiga palju (ega iga plastpudeli pärast põdeda vist ikka ei saa, närvirakud on ka roheline ressurss), aga selline rohujuure tasandilt lähenemine (kui õige peenelt väljenduda) äratab usaldust. Mina leidsin ka mõne uue nipi igapäevasesse majapidamisse ja mõni vana tuli meelde (vanaisa aiamaa-tarkuste hulgast).
kanuuveeb ehk mõtlik hetk õpetlike ja muidu muhedate lugudega kanuusõidust ja kanuusõitjatest ja sellest, millega nad meid ikka veel üllatada suudavad. Kõik päriselt olnud. Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss, alates aastast 1992.
Aamen. Väga hea lugemine.
ReplyDeleteju jah? Eile mõlgutlesin, et äkki peaks nõuka-aegsest elust säästliku korralduse mõttes kuskile märkmeid tegema. Nooremad vist ei usuks. Näiteks ei saa ma praegugi hästi kobedamas rohus käia, sest vanasti oli muusikaõpetajast emal (talust pärit) ikka mõni lehm (või mitu) - teenima peab ju ka kuidagi :) - ja kodu ümber oli iga rohututt arvel, sest keegi tahtis seda süüa ja kuna ema lehmad olid poputatud, siis neile ei sobinud, et sinna keegi peale astund oli. Munakoori ära visata ka ei saa - neid oli alati vaja kanadele hoida. Õnneks praegu tuttav kanapidaja on. Ja kui nägid, kuidas loomad õhinal sõid... no kuidas sa nendega ei arvesta?
ReplyDeleteSigu meil eriti ei peetud, aga korra võeti lausa kaks põrsast (et söövad paremini, nagu vanarahvas teab). Nemad üllatasid kord omapäi aedikust väljumisega - tuleme õue, üks mängib koeraga ja teine kadunud. Ikka parajad kesikud juba ise. Otsime, hõikame - ei ole. Kuni lõpuks näeme - tuleb teed mööda sörkides küla raamatukogu poolt.
Lehmadel oli söögi osas ka eriveidrusi. Üks näiteks (Doona) sõi ära kõik suitsukonid, mis karjamaale minnes ette juhtusid (ma arvan, et sel ajal vist tõmbasid töömehed Priimat ja Belomorkanal'i, s.t filtrita paberosse). Üks (Poia) armastas suitsusilke. Üks (Põlli) rabas alati mehise ampsu sibulaid (ja haises pärast). Üks pullvasikas sõi naadilehti, mida mitte keegi teine ei tahtnud (talle niideti siis eraldi sauna tagant).
Tollal pandi piim suure 'plekiga' tee äärde piimapuki otsa ja meierei masin tühjendas järjepannu kõik ära. Millalgi anti käsk pukk otsast laiemaks teha, mis põhjustas porisemist, et tea, kas meieri-mutt tahab seal tantsima hakata.
Tööd oli muidugi kõvasti, ja ikka füüsiliselt rasket. Looma pidamine tähendab ju pealegi, et vaba päeva ei ole. Ega majapidamise korraldust tagasi ei igatse, kuigi üht-teist saab nostalgiaga meenutada, aga praegustes kaubakeskustes tuleb vahel tunne küll, et õige asi see 'praegune' olla ei saa. Mingis ulmekas ehitati uuele planeedile kest ümber, et õhk ja kliima elamiseks sobiks, see tükib ka aegajalt pähe, kui üritad nt toidumarketis aru saada, kus miski on.
isale - aita kronoloogia paika panna :)
ReplyDeleteEsimene oli Doona - hästi hea ja vagur punane lehm. Ema lemmik.
?
Trilla - kah tubli piimaandja ja rahulik, oli kord õige haige, nii et suvi läbi ei jaksand karjamaal süüagi, aga kosus.
Poia ja Põlli - ühel ajal sündinud mustad vasikad. Poia oli sihuke ülbitseja, laudas ahmas alati teiste jahupotist (kui võimalust oli). Põlli jälle väga rahulik.
Kirju-Mirju - eriti vagur ja leplik, väga hea piima-andja. Kui vikki (hernes ja teravili)anti, sõi lehed-libled ära ja jämedamad kõrred jäid sõime põhja nagu tokivirn.
Nupu - see, kelle ostsime ja pärast kahtlustasime, et ehk on maskeeritud põder. Jooksis kui kurivaim, piilus lauda nurga tagant ja kui keegi taga ajama ei tulnud, tuli ilusti lauta, kui vedas ja mindi taga ajama, siis jooksis mõnuga, nii et piim pritsis udara rappumise taktis.
Vandi - suur kui elevant, kirju.
Üks punane rahulik oli ka, nime ei mäleta.
Kes see oli, kes alati sarved korra heina- või põhukuhja pistis? Vahel said kuhjast möödagi, siis jooksis tagasi ja tegi ikka korra tsahhh! ära.