Küsi, ja sulle vastatakse.

Mis siis on need meie veidrused, mida ise ei märka?
Justin Petrone "Minu Eesti" on mõnus lugemine. On äratundmist ja nalja saab. Ju ei ole lihtne lähedasi 'raamatusse panna', nii et respekt jääb ja labaseks ei kisu. Ja et lugejal igav ei hakka.
Lugu ise ka armas.
Naersime kõveras seal, kus nõuka-aja sõnad nagu 'bolševik, kulak ja kolhoos' kõhuhäda meenutavad' - "Härra, pean teile kahetsusega teatama, et teil on raskekujuline kolhoos." Terast pilku ja head väljendust autoril on ja mitte vähe :). Kasvõi tõdemus pärast tõsise maakempsu tarvitamist - vanaisa käib seal iga päev, eluohtlik see ei saa olla.
[80ndatel Irkutskis oli kutsekooli kempsu üsna tsiviliseeritud moega WC-pottide kõrvale asjatoimetaja kummalegi jalale tellistest kükituskohad laotud - potti ju põrandaga tasa ei paiguta? Eks siis tuleb põrandat kohati kergitada! Uksi muidugi polnud, kah omapärane kogemus.]
Aga tagasi raamatu juurde. Südame tegi soojaks ka küsimus: "Kas sa kavatsed selle ära süüa?" sabaga suitsukala kohta turul (mulle ka lõhn ei meeldi). Kuigi saba osas ei oskaks ilma kujutleda.

Suitsukalaga on ka matka-nali sellest korrast, kui bussitäie üle-euroopalise noorte astronoomide grupiga matka lõpus suitsukala (nende pääliku tellitud) sõime. Kalakasvanduses. Värsket. Õhkkond igati ülev, jutt ümberringi parsekitest ja valgusaastatest (sedajagu mul ingliskeelset sõnavara veel oli). Ja siis tormab ligi noormees Islandilt (kui ikka õigesti mäletan). Täitsa endast väljas. "See kala on soe!" karjatab.
No mida sa ikka ütled? Of course hot, ise ju tahtsite, et oleks värskelt tehtud?! - diplomaatiliselt ja tasakaalukalt. Tema, et värske värskeks, aga miks ta soe on?
Pikapeale selgus, et neil külmsuitsu-kala tehakse ja ta arvas, et meie omad on enne nende tulekut läbi keedetud.