Kusjuures ei ole. Ja kõige noorem kanuutaja seni oli 26-päevane. Vanematel kursuse kokkutulek, no kuhu sa beebi ikka jätad. Ja mis tal värskes õhus häda peaks olema?
Tõsi, turvakanuu me lähedusse ikka panime. Igaks juhuks.
Nende lastega, kes kohe magama jäävad, on muidugi lihtne. Peab vaatama, et vett peale ei pritsi, muud midagi.
Rahutumate sellidega peab lihtsalt proovima. Mõni on vakka nagu nott ja ainult vaatab. Mõni kasutab juhust ja kakleb vennaga keskmisel istmel kogu aeg. (Isa kommentaar - korra mõtlesin, et võtaks mõlemal kraest ja kastaks jõkke teine teisel pool kanuud.) Üks väike poiss tahtis kohe tädi juurde autosse (No meil oli siis Toyota džiip ka - toonitud klaasidega, nagu minagi lõpuks märkasin, kui poiss vaadata käskis). Mõni väsib ära ja saab siis kaldameeskonnaga mingisse masinasse. Mõni vihastab, et ema (isa) pritsib, ja tuleb ära autosse. Mis sest, et üldjuhul meelega ei pritsita.
Lastegruppidega on enne läbirääkimised - kui vanad, kui mitu täiskasvanut (kellest küll ausalt öeldes matka käigus suurt abi ei ole enamasti), kui kaua ajaliselt sõita tahavad, kas poisid või tüdrukud (10-13 vanuses on oluline, siis poisid juba saavad ise hakkama, tüdrukud tihti veel mitte, eriti kui pisemat kasvu on). Siis läheb meie matkajuhte mitu jõele ja kindlasti on lõpukanuu, kes veendub, et keegi väga väsinud pole ega abi vaja.
Ühesõnaga, lapsed kanuusse - kindlasti.
P.S. üks kuueaastane, kes igaks juhuks juba alguses matkajuhi paati läks, küsis äkitse ema. No pole ju kohe võtta, ja kui ääri-veeri uuriti, mis lahti, teatas tüdruk tõsiselt: "Ma tahan talle öelda, et ta mulle üllatusmuna ostaks."
kanuuveeb ehk mõtlik hetk õpetlike ja muidu muhedate lugudega kanuusõidust ja kanuusõitjatest ja sellest, millega nad meid ikka veel üllatada suudavad. Kõik päriselt olnud. Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss, alates aastast 1992.
No comments:
Post a Comment