'Kahepäevastega' peab eriti ettevaatlik olema,

sest nendega juhtub kõige rohkem... no, ütleme, erinevaid interpretatsioone. Üldiselt võib aru saada, kui hollandlane igaks juhuks küsib, kas veepuhastustabletid tuleb kaasa võtta, aga natuke ajab naerma (või siis mitte nii väga), kui läbirääkimised/e-kirjutamised algavad sooviga võimalikult ja ainult looduses olla, telkida jne. ja siis edasi selgub, et nad tahaks ikka enne ja pärast hotellis magada ja jõe äärde suppi toodagu. Pole probleemi, meie võime tuua muidugi ja hotelli viia ka, a see jälle soovitud säästueelarvega kokku ei lähe, ex.
Kontrastiks jälle eriti vapraid, nagu üks saksa pere, kes üle päeva metsiku vihma sai ja nasvärki kuivatama evakueerus ja kõik oma kaardilt valmis vaadatud lemmikumad kohad ikkagi ära käis. Ja alati saab nalja, kui hakkad neid millalgi jõelt 'ära' tooma ja uurima, kus nad siis õigupoolest jõudnud on. Parim lugu taanlastega (kes tegelikult olid vist ka hollandlased) sest ajast, kui moblad veel nii massilised polnud. Nemad läksid mööda Ahjat ja leppisime kokku, et jätavad sildade alla paremale kaldale kirjakesi. Et mis päev ja mis kell, ja vaatasime enne starti kõik koos üle viimase silla, et nad Suursoosse ei satuks. Juba esimese silla all oli kiri, mis väljendas kahetsust, et poode pole, sest õlu olla autosse jäänud. Teisel, 'mõla läks katki - ah, miks see minu mõla ei võinud olla!'. Selle lappisid nad lahasega, aga terve mõla omanik kurtis veel pärastki, et ta oleks ikka tahtnud, et sõbra oma oleks terveks jäänud. Ja kui autot kätte viima ning kanuusid ära tooma läksime, siis viimase silla alt me nad ilusti pikutamas leidsime ka - õnnelikud isegi selle kuuma õlle üle, mis pagasnikust leida :).
Ühesõnaga, kahepäevane on tore, kui tead, mida tahad.

Kodumasinate häälkäsklustega pidi olema häda,

et aparaat ei saa aru, kellega kõneldakse. Koertega sama lugu. Unustad end hetkeks, hõikad "Sööma!" ja esimesena ei saabu sugugi mitte kahejalgsed kodakondsed. Ja kuidas sa siis ikka kaheteistkümne käpa omanike õigustatud ootusi petad...