Kevadine suurvesi

tuleb tänavu uhke, arvasime Otepää ja Haanja-kandi järgi, aga tänase Albu Valgehobusemäel käigu järel nii kindel ei oleks. Kohati juba praegu põldudel nukid mustad.
Muidugi oleneb ka, kuidas ta sulab - aurab päikese käes ära, või tuleb vihma ja lööb kõik veed korraga valla; kas maa sulab ka kohe või jõuab vesi enne jõgedesse või... Elva jõe lemmikum lõik peaks küll natukeseks laevatatavaks muutuma, nii umbes maratonisillani. Loodetavasti. Seda lõbu väga pikalt ette planeerida ei saa, reageerima peab võrdlemisi päevapealt. Aga asi on seda väärt.
Suurt vett saab muidugi suvel ka, kui tõsisemalt sadada võtab, Ahja lööb kohe täis ja siis on tore vaadata, kuidas suur vesi nagu suur mull allavoolu läheb ja liivakaspruunilt edasi jõuab. Kõige äkilisem mälestus on kümmekonna aasta tagant, kui mehed olid Võhandul ja mina praktikandiga (pisemat sorti tütarlaps) Ahjal 2 kanuud vette laskma pidin. Juhtumisi sadas pladinal öö läbi ja kui kohale jõudsime, oleks kallaste vahel nagu piimakohv kulgenud, kusjuures ehmatavalt suures koguses. Ja kanuutajad ka naisterahvad. Nii et võttis päris mõtlikuks - kui juhtub, et keegi ümber ja kanuu põhja läheb, ei leia esiteks üles, sest nähtavus null, ja teiseks - kui ka leiaks, ei jõuaks välja tirida, sest vool tugev.
Aga ei saa ju praktikanti ega kanuutajaid ära hirmutada ja päris esimest korda nagu ka väljas ei ole. Et kui tõesti midagi juhtuks, siis ka välja mõtleks, mida teha. Nii et julge pealehakkamine pool võitu peab olema - ja oli täisvõit, sest naised üldiselt ümber ei lähe ja nemad ka mitte ja kõik läks õnnelikult.
Teine suurem uputus Ahjalt on meeles 80ndate keskpaigast, kui sadas kõigepealt nädal aega vahetpidamata ja siis veel nädal pausidega ning vesi tõusis umbes poolteist meetrit. Juhtumisi läksime Suurde Taevaskotta, kui just oli suur tükk vasakpoolset kaljut vette varisenud. Vaatepilt oli võimas: kaldal muru kalu ja vetikaid täis, kalju puhas ja särav. Kahju, et päris plartsu ajal kohal ei olnud.

Valgehobusemägi on igatahes väga mõnus suusakeskus. Super-rajad, ilus maastik.

P.S Õhtul, kui olin koertele ellhoiatuseks teatanud, et hommik on suusavõistluste tõttu erandkorras pool kuus, ronis tublitaks Previ labradori pesasse (kuhu teadaolevalt jääda ei saa), kaapis mõnusa küljealuse ja jäi mind kuninglikult kõõritama. Ülbelt, ja täpselt nagu Lia Laats "Suvitajates" - ega ma siit alla ei tule.
Mina küll ei usu, et loomad ei mõtle.