veessaagimine

on väga loominguline tegevus. Saagimise iva teadupärast on asi nii sättida, et puu kuidagi saagi kinni ei litsuks - kasvava tegelase puhul vaadatakse, kus pool on rohkem oksi, või on ta ise juba natuke kaldu, ja kuhu üldse langeda annab. Ja et ega tuul väga vastu ei tööta.
Vees ei tea kunagi, mis juhtub. Kas kergitab vool ladva ülespoole (ja tuleks alt alustada) või on kuskil veel mingi tüügas, mis kogu tüve allapoole vajutab, kui miski liikuma hakkab (ja peab ülevalt saagima). Või saed risti-üle-jõe kuusest keskelt tüki lahti ja mitte midagi ei juhtu, sest oksad on põhjas kinni ja päris vee all mootorsaag ikkagi ei taha töötada. Kuigi allveelaevad ju näiteks on täiesti olemas, miks mitte allveesaag.
Teine häda on, et mootorsae kett toimib veesõidukitega umbes nagu lumesaani see, mis teda edasi veab, s.t tirib kanuu puule peale (altvoolu saagida ei saa niikuinii, vool viib ära enne, kui alustadagi saad). Ja saadab lõbusa joa saepurusegust vett suht' kindlas suunas, ning kui sinu selg ette jääma juhtub, ei saa mitte midagi teha, sest äkiline liigutus võiks kogu kupatuse päris ümber ajada.
Kolmas häda on, et jõele langenud puude taha koguneb tavaliselt kuigipalju rüsi, ja selle käitumine on ka absoluutselt etteaimamatu. Näiteks Mustjõel otsustasin kord saagida üpris üüratut kuhilat, millest õigupoolest isegi ei lootnud, et see liikuma hakata võiks, aga kuna jalad olid kanged, tahtsin lihtsalt midagi teha (peale marsruudi ajalise kontrollimise grupi tarbeks, mis oli meie neljase seltskonna põhieesmärk). Mehed ei viitsinud vaielda ja asusin silma järgi hinnates jõukohase tüüka kallale (käsivarrejämedune, käsisaega). Noh, ja siis selgus, et olin professionaalses mõttes väga saamatult toiminud, sest äkki kadus kogu kupatus jalge alt (s.t vool viis terve suure kuhja ära), üksiti ilmnes, et sügavus oli kaks sammu ja põhi kadunud, ja ainult puhta vedamise tõttu ei olnud kaldal see oks pehkind, millest kinni rabasin (nii kogenud kuju kui mina oleks pidanud enne saagima asumist proovima, kas kuskilt kinni haarata on).
Siit moraal: Mustjõgi on väga rahulik ja väga sügav, s.t tegelikult uskumatult kiire. Teiseks: alati peab jalgealuse kadumiseks valmis olema. Mida ma ju tegelikult teadsin, aga kena kevadpäev oli valvsuse uinutanud.
Ja kahekümnes häda on see, et veeseis muutub kogu aeg. Saed tüükad ära, vesi tõuseb ja vaja uuesti minna, sest uued takistused tekkinud. Siis langeb, jälle sama lugu. Elva jões oleme suure osa läbi jalutanud (seal on mõnus liivapõhi ka, vast ehk soojem vesi oleks võinud olla) tüügaste välja sikutamise otsatarbel.
Aga, nagu öeldud, asi on loominguline ja igav ei hakka ilmaski, sest peale takistuse kõrvaldamise on kogu aeg vaja ette näha, kuhu kanuu edasi satub (soovitatavalt mitte tupikusse). Ja end linnainimeseks kujutleda, kes hoiab eemale roheliste lehtede tupsakast, aga ei tea karta kivi 5 cm pinna all. Mida ei saa talle pahaks panna, sest ta ju ei tea. Ja vastavalt lehetupsak kivi juurde alles jätta.
Ja siis tuleb matk, esimeste kanuude rahvas küsib, miks kõik nii lagedaks saetud, keskmised on mõtlikud (olla ikka takistusi ka olnud, kus pusima pidi) ja viimased väidavad, et vett polla olnudki, ainult mingid tüükad ja jumalteabmiskõik.

P.S üks vingemaid ümberminekuid oli kolleegidega saagimas käies, kui Tom, Tom ja Tarmo Ahjal Tikuta kärestikust alla tulid ja ümber läksid. Kolmene ja mehed, teadagi. Nali selles, et olin just kaldal kopsud õhku täis tõmmanud, et hõigata: "Te olete nagu Estline kohe!" (aga nad läksid enne põhja nagu Estonia), ja saed jäid alles, sest mehed olid käsisae ja mootorsae töö algul nööriga kokku sidunud (et käsisaag on kergem ja tõuseb pinnale :) - tegelikult jäi nöör keskmise pingi taha ja saed mõlemad kinni, jumal tänatud) ja et Tom ja Tarmo väidetavalt ilma riieteta koju sõitsid (ega siis profid ümber lähe, seega tagavarariideid polnud) ja politseiniku poolsurnuks ehmatasid. Teisel Tomil oli musta pesu pamp voodilinadega, mida sai tuunikaks kasutada.
Miska me matkajatel tungivalt soovitame igaks juhuks tagavarariided kaasa võtta.