Ahja

on minu absoluutne lemmik. Olemusliku vahelduslikkuse pärast. Väga ilusaid lõike on kõigil jõgedel, aga Ahjal on kõike. Lõiguti, aastaajati, veeseisuti. Ahjal me alustasime ja õppisime kanuumatkamist, veessaagimist ning inimloomust. Sealne parimate palade palett on tõeliselt lai ja värvikas. Ahjal on päris suur kaldanõlv, mis kevadises päikeses sinililledest särab. Toomingate õitseajal mitu valget lõhnavat tunnelit. Paar käänakut, kus vaikne liikuja peaaegu kindlasti jäälindu näeb; ja teda ei kutsuta mitte ilmaasjate Põhjamaa kalliskiviks - nii säravat sinist on ainult pasknääri tiival, aga seal ainult tripsukene. Ürgmetsalaadne tüügastik ja vesiseks jäänud sopis kuivanud puudega 'monster mets', nagu meie teismelised kolmkeelsed (eesti-, inglis- ja kreekakeelsed poisslapsed) hoobilt paiga iva ära tabasid. Koletistega õudse filmi saaks seal kindlasti teha. Eriti käänuline, kaunis kiire vooluga ja mitte eriti sügav keskjooks. Seal oli ühe eriti korraliku kevadise suurvee ajal tunne, nagu oleks vesi keskelt muhkus (mis muidugi võimalik ei tohiks olla) ja valguks kahele poole luhtadele laiali.
Siis pidi kord öökull peaaegu et näkku hüppama - Tom saagis, mina hoidsin väikesest kuusest kinni (et kanuu enam-vähem paigal oleks) ja äkki läks sealtsamast väga pahura olemisega öökull lendu. No kaua sa sihukest löristamist kannatad, eks. Täiesti ehtne ja ümmarguste silmadega, nagu pildil.
Ja mäletan hämmingut, kui Tom teatas, et tuleb käsivarrejämeduse toominga peale ronida ning kanuu sellest üle upitada - ja see oli võimalik ka, sest kanuu sikutamise ajal saab servast hoides endale tasakaalu tekitada.
Saesaare panoraamne paisjärv ja muidugi Taevaskojad. Hoomamatu 400 miljonit aastat tagasi (Devoni ajastu), mil tekkisid triibulised liivakivid (Võhandul on paljandid liivakarva) ...ja et kuidas need triibud ikka nii mitmevärvilised saavad olla. Tumelillast helehallini. Sekka kärtsrohekaskollast samblikku. Pärnad jõe viimasel paljandil Ottenis, kui nad parajasti õitsevad ja lõhnavad. Varsakabjad.