jahutatud broilerifilee

sobiks ehk pealkirjaks sellele loole, kuidas ma kopra-auku kukkusin. Ja jala päris korralikult välja väänasin.
Hommik oli märkimisväärne, kuna esimest korda panin jalga varvassokid ja ärplesin mehiselt, milline mõnu on varbaid ükshaaval ja eraldi liigutada. Siis pidin 'purde juures' matkajaid ootama (ja kontrolli mõttes üle lugema, kätt hoidma, kui vaja, ning seletama, kui kellelgi mõlamise-tüürimise osas probleeme tekkinud). Mis on üks tüütumaid tegevusi (ootamine), eriti 'purde juures', sest seal ei ole mitte midagi teha ja isegi pikali visata ei saa, sest koht on paras pratsik ja lodu. Millega loomulikult kaasnevad ka sääsed.
Miska otsustasin järele proovida, kas on võimalik, et üle jõe pandud käsivarrejämedust leppa tõepoolest purdena kasutatakse. Paar sammu kaldast andis täitsa minna, siis helises kännu peale jäetud mobla, tegin mingi mõttetu liigutuse ja sulpsasin jalgapidi vette.
Siis enam nii mõnus ei olnud, kui varbad kõik ükshaaval ja eraldi märjad olid. Aga mis teha. Kes matkajaid passib, ei tohi kuskile liikuda, muidu ei saa pärast enam millestki aru. Ja varsti nad tulid ka, peale kõige viimase, nagu ikka.
Tüki aja pärast oli selge, et see viimane oli naistekanuu, ja suhteliselt akadeemiliste sealjuures. Veel tubli tüki ootamise peale otsustasin kallast mööda neile vastu minna asja 'täpsustama', nagu isa ütleb. Noh, ja ei olnud kilomeetritki kõndinud, kui kuulen - tulevad! Hõikan, lehvitan, ja - mauh! pikali. Üks jalg kopra-augus. Need nimelt ei ole pealt näha alati isegi mitte siis, kui vaatad jalge ette. Mida ma ei teinud, sest põhirõhk kuulamisel (kas kostab, et tulevad). Ja rohu seest kuulengi, kuidas naised arutavad: "Tea, kus ta kadus, kukkus või?"
Mis isegi mu abitus olukorras naerma ajas. Mida siis veel, ufod viisid ära :)?
Kui jalg august väljas, selgus, et ikka päris korralikult välja väänatud. Aga ega ma pold seal selleks, et matkajad minu kätt hoiaks, eks. Nii et kõigepealt nendelt kiirülevaade (pole hullu, ainult et kiiremini küll ei saa - ja miks peakski?), siis liibates auto juurde ja vat siis oli küll tore, et juba enne jalg märg ja eeljahutatud.
Everything depends, eks.

P.S paari nädala pärast arvas meie esi(suusa)maratoonar väändjala kohta, et 'oleks nüüd olümpiamängud, siis peaks veel ootama, aga igapäevased asjad ajab ehk ära'.