4.07.2009

Meie tapjataks kardab

tuvisid. Ju see on nende häälitsuse pärast - vareseid nt ei karda. Õigupoolest ei karda ta üldse mitte kedagi (peale tuvide). Nagu tõeline taks ikka. Suur koer väikeses pakendis. Kes on veendunud, et paneb iga kell lambakoera pikali (Previ suur sõber Largo on lihtsalt viisakas). Ja kõhklematult ründas bernhardiini (meie ei saanud päris täpselt aru, mida too paha tegi, ja tema ei saanud üldse aru, mis toimub. Nii kiiresti liikuvat elukat bernhardiin ilmselt üldse ei näegi). Aga Previle meeldib, et oleks kord.
No ja siis need tuvid. Istuvad traadil. Korra viskasin lumepalliga, et taksil alaväärsuskompleksi ei tuleks (haugud, nemad ei tee väljagi). Pihta ei saanud, aga ära ikka lendasid. Nüüd sama lugu. Ainult et nüüd viskasin esimene kord eriti mööda ja teine kord natuke mööda.
Mispeale tuvid kõõritasid mind üle vasaku õla ja astusid timps-timps-timps seitse sentimeetrit paremale :)). Täpselt mööda visatud jupi jagu. Nagu multikas, kui jalad üles-alla liiguvad.
"Ah, las nad olla," ütlesin Previle ja taandusime väärikalt väravast välja.
P.S 'tapjataks' väljendab kindlameelsust ja otsustavust, mitte mõrtsuk-kombeid.

2 comments:

  1. Tuvijalgade liikumine: vrd South Park, tegelane Towelie. :)

    ReplyDelete
  2. Kusjuures just täpselt nii need jalad liikusidki, jumala eest. Ja see pilk! Eluilmas poleks arvand, et tuvi silm nii väljendusrikas võib olla:)

    ReplyDelete