Tänavune lumi

lihtsalt auras ära. Ega see midagi ebatavalist ju ei ole, aga et kõik see poolteist meetrit paari sooja päevaga lihtsalt kokku vajub nagu aerosool-vahukoor :) .... no aias ikka on tükati pool meetrit veel, ja treppi alles hakkab õrnalt servast nägema.
Laura ja labrador leidsid metsast esimese sinilille: "Oi, Brandy, näe, sinilill!" - ja Brandy tormaski õhinal kohale ning amhh!...
Neid jäi sinna muidugi veel. Puhhi-raamatus oleks pidanud peale Tiigri 'tiigrid-söövad-kõike' olema ka Labrador 'labradorid-söövad-kõike' - ainult et labrador olekski siis kõike söönud.

Jääpõhjalise kosega ojast on saanud jääkaaneline oja. Vesi tükati päriselt sinna 'alla' kadunud.
Selle peale sobiks ehk meenutada eriti suure veega Võhandut. Hea tükk aega tagasi. Kui olime veel leebed ja uskusime, mida inimesed ütlesid ega teadnud, et kõigepealt tuleb kokku leppida, mida miski tähendab :). Et kui tahetakse kahepäevast omaette sõitu 'wild' maastikul, siis ingliskeelne inimene eeldab arvatavasti, et aegajalt on kaldal siiski kohvik või vähemalt pood. Ja et kui tellitakse suurveega sõit 'vanadele tegijatele', võib juhtuda, et varem sõitnud ongi ainult see tellija, kes helistas.
SEE päev vedas algusest peale viltu (neid on tavaliselt üks hooajal, ja vahel siis põhjalik), kui meil esimest korda (seni ka viimast) kanuukäru kummuli läks. Sest porilomp osutus põhjatuks (teedelagunemine Lõuna-Eestis) ja parempoolne ratas vajus lihtsalt maa sisse. Kanuusid oli peal vähemalt 6, aga võibolla ka kaheksa. Siis läks 'vanade tegijate' seltskonna kaks viimast kanuud kohe esimeste puude juures ümber ja teine kanuu kadus ära. Tõsi, kui esimene vette kaldunud puu okstest kaldale tõmmatud sai, tuli teine alt pinnale :). Reegel on, et kõigepealt päästetagu iseend, siis mõlad ja muu varustus, kui võimalik on. Inimesed olid kaldal, ainuke häda, et esimesed ju jõel pahaaimamatult mõlasid ja tee autole läbimatu - kuis need matka lõppu saada, kes vettinult välja korjatud?
Siis tulime järgmisest 'kontrollpunktist' tagasi, auto märgi kujusid täis - ja poolel teel külameestel kraav läbi kaevatud! Truubi tegemise tarbeks.
Mida oleks ju võinud mainida, kui veerand tundi varem sealt jõe poole läksime (et tagasi ei saa, sest kopp tuleb kohe), aga...
Alati ei tule head mõtted õigel ajal. Nemad arvanud, et me läheme telkima.
Lisaks sellele selgus, et ülesmäge jõe orust välja on tee ikka tõesti lihtsalt läbimatu, vähemasti meie käruga. Käru ära võtta ei saanud, see oli ju hommikul kummuli käinud ja tiisli ots keerdus :)
Ühesõnaga, täisjama. Aitasime kraavi kinni ajada ja vennastusime kohalikega, kes meile siis traktori appi andsid, miska see ka künka sisse sõitis. Pilt oli jällegi nagu multikas - rattad käivad, aga traktor ei liigu künkast üles, vaid maa sisse. Kuni lõpuks poole kapotini mudas. Esimesed rattad on ju väiksemad ka.
No lihtsalt on päevi, kus ongi kõik pehme. Mitte palju, paar tükki kevadel. See oli siis üks neist. Lõuna-Eesti liivane plödi taheneb kähku, aga kui oma kõige plödimas olekus on, siis on asi ikka päris lootusetu.
Traktoril oli kopp ja üks suuremaid elamusi minu jaoks oli pilt, kuidas ta end kopa abiga mudast välja lükkas. Või kergitas? Kõrvalt puuriit tassiti peaaegu kogu täiega rataste alla ja tasapisi saigi nina pinnale tagasi. Impressive, ausalt.
Matk sai peetud, mõned kanuud ikka vettpidi lõpuni ka (matkajad siis ammulisui kuulasid, mis kõik tagapool juhtund - nemad ju mõnusasti suurvett nautinud olid), teiste rahvas meie lõpuks välja tõmmatud jeebuga autode juurde, ja ega suurem osa vist ei saanud arugi, kui tõsine värk oli.
Meie päev ei olnud läbi. Kuna õhtul lund sadama hakkas, oli tükk tegu, et koju saada (kõrgustik on ju ülesmäge, mis ei olegi väga naljakas, kui neis kohtades, kus peaks tuisulume pärast kiirust lisama, ei saa seda teha, sest tuul puhub käru taga viltu, ja ilma käruta ei saa, sest tiisel keerdus...).
Aga ellu me jäime. Ime küll.
P.S sellelt matkalt pärineb klubi suurim jahmatus, kui käänu tagant tuleb kanuu, kolm inimest sees. Keskmine ilma mõlata. Kusjuures algul olid kõik kahesed.
Nemad läind ümber ja teine ujund kaldale (tühi kanuu ja mõlad ujusid varsti ka järele, päästevestis matkaja lonkis kalda poolt põõsast kohale). "Kuidas sa siis sellesse kanuusse said, vees on ju võimatu sisse ronida?" küsib Tom.
"Ega ma ei tulnud veest, ma tulin puu otsast," vastab matkaja rõõmsalt. (Vt. Märgadest lugudest http://www.toonuspluss.ee/ oksad, puud ja tüükad, kuidas matkaja haarab oksast ja vesi viib kanuu ära).