Matkajate mõtted käivad äraarvamata radu,

aga 99,98% neist ei ole pahatahtlikud, seega tuleb asjasse suhtuda leebelt ja kannatlikult.
Enamasti eksivad nad ära. Mis ei ole ka eriti imelik - ma ise näiteks pidin ataki saama, kui kord üle hulga aja õhtuvidevikus Tallinna sattunult Stockmanni juures ümber nurga kesklinna poole keerasin ja äkki Ühispanga maja paremalt avastasin. Natuke oli kõhe lausa - no kuidas saab kogu aeg vasakul käel olnud maja äkki paremale kolida? Pärast selgus, et tänav olla uus, aga ma ei pannud pimedas tähele (tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et ega eriti ei ole põhjust arvata, et asi päevavalges teistmoodi oleks olnud).
Matkaja ka ei pane tähele. Helistab, kui aru saab, et asi kahtlane. Ja siis on jälle võimalus nautida Tomi telefoniristküsitlust teemal: katsume kõigepealt aru saada, kus te umbes olete. Ega nad ju Tallinn-Tartu maanteel ära ei eksi. Enamasti osatakse öelda, et "siin on üks murdunud puu" või täpsemalt "hästi kõvera männi juures", või "mingi lehmakari on teisel pool teed" (tegelikult küll mullikad, aga see selleks) või "nagu oleks jõgi, aga hästi väike".
Oleme arutanud, et Tomi telefoni võiks avalikuks teeküsimisnumbriks välja pakkuda, omad niikuinii helistavad nii teedelt kui jõgedelt. Siis on tal süsteem. Kõigepealt katsub leida mingi mõlemale teada orientiiri (sild, varemed, kohanimi). Siis välja rehkendada, kui palju umbes (tundi või kilomeetrit) peale seda edasi liiguti ja mitu korda kuhu poole pöörati. Siis saab edasi arutada, kuidas plaanitud paika jõuda.
Matkaja teab tihtipeale hoopis teisi asju, kui meie arvame. Nt oli meil algusaastatel nn. waiver, s.t inimene andis allkirja, et ise teab, mis teeb (praegu ka, aga ühisele lehele ja tekst on natuke muudetud). Seal loetlesime, mis võib juhtuda, ja kuna suurema osa matkajatega ei juhtu midagi peale mõnusa matka, tegime loetelu omast arust humoorika. "... mudassevajumine, päikesepiste, koprahammustused, lemmikesemete kaotamine..." - aga me ei osanud arvestada, et osad inimesed loevad "kobrahammustused" (ja kangestuvad hirmust) ja osad arvavad tõemeeli, et koprad hammustavadki (tegelikult neid isegi ei näe, kui ülivaikselt ei liigu). Siis näiteks ühele paljude väikeste väledate lastega grupile ütlesin, et kui vesikirbud väga kanuusse kipuvad, võtku lapsed oksad ja vehkigu nendega tasakesi (et on tegevust ja ei tüüta vanemaid). Lõunapausil tuli üks ebalev ema ja alustas juttu: "Ma ei tea, aga need vesikirbud..." - minu omast arust humoorika jutu pärast oli inimene kõikaeg muretsenud, et äkki hüppavadki kallale. See kord, kui Tom ütles, et lapsed käsi vette panna ei tohi (kallutab kanuud ja teeb vanematele asja raskemaks), sest jões on väikesed krokodillid, kes ju ka suveks loomaaiast maale tahavad nagu lapsedki vanaema juurde, mõjus palju arusaadavamalt, vähemalt vanematele.
Ja tasapisi on selgunud, et kui eurooplased tellivad mitmepäevase 'wild' looduses matka, siis eeldavad nad enamasti, et mõni pood ja kohvik ikka aegajalt kaldal on. Aga nüüd me oskame juba täpsustada, kui asustamata piirkonda nad 'wild' all mõtlevad.
Veesportlastega peab hästi ettevaatlik olema. Proff kanuusõitja oli näiteks väga hädas, sest tema oli õppinud otse ja kiiresti sõitma, aga meil on vaja aeglaselt ja käänuliselt. Mere- ja järvekogemus ei aita rohkem, kui et inimene ei tunne end vee peal ebamugavalt. Ujumisoskus ei ole üldse oluline, tavaliselt kaldasse üle paari tõmbe ei ole ning päästevest hoiab nina väljas igal juhul.
Siis veel see, et aegajalt unustab matka tellija pooled asjad teistele edasi öelda. Näiteks Kooraste aheljärvistus peavad jahedal ajal kummikud olema, ja meil on klubis ka paras jagu anda, kel endal pole (villased sokid isiklikud!), AGA peab olema meeles küsida. Või ütleb, et kõik on vanad tegijad, ja kohapeal selgub, et ainult tema ongi kunagi süstaga Siberi jõgedel käinud.
Ja kui me kodulehel kirjutame, et "oma matka loob igaüks ise", siis just nii see ongi. Samal päeval samal jõel olnud inimeste muljed võivad ülimalt erinevad olla. Peaasi, et huumorimeel kaotsi ei läheks - ja oma äpardus tusaseks ei teeks. Tegijal juhtub, ja enamasti on nalja palju. Isegi need, kes kronuväsinuna lõpetavad, ütlevad pärast, et väga mõnus. See ongi aktiivne puhkus ehk rekreatsioon, nagu peenemas eesti keeles öeldakse.
P.S me eelistame küll sõna 'virgestus', mille minu isa kuskilt välja nuhkis ja kasutusele võttis. Et teeb inimese virgeks ja nii see just ongi.