Kanuumatkaja ellujäämisoskused

peaks mul lausa geenides olema, nagu selgub.
Metsamehest vanaisa topograafina töötamise ajast sajandi algupoolel selline lugu (ta oma mälestuste järgi):
Metsakoolist Kaug-Idas saadud oskused ja suured kogemused topograafi töös kulusid marjaks ära noore Eesti sõjaväes. Ta määrati III diviisi staabi topograafiks lipniku aukraadis.
Siin, Lätimaa põhjaosas sõitis ta kord koos staabiülema ja 6. polgu ülemaga mootorpaadiga Ruhja jõel maastikuga tutvumiseks. Paadi päraosas püsti seistes kandis ta kaardile kõik olulise jõelt nähtuna. Enne Burtnjeki järvele jõudmist oli üle jõe tõmmatud parve vedamiseks terastross. Paadis ees sõitjad kummardusid trossi alt läbi sõites, kuid topograaf paadi päras (maastikule keskendunud niikuinii) nägi trossi liiga hilja ja ainuke pääsetee oli sellest üle hüpata. Õhus olles jõudis aga paat alt ära libiseda ja ta kukkus kaelast saadik vette. Vasaku käega hoidis ta trossist kinni ja paremas käes oli oluline kaart veest väljas õhus. Paat tegi tiiru ja võttis läbimärja topograafi peale. Ilm oli varakevadiselt külm ja tuuline. Sõit üle järve ja edasi hobusega Ruhja alevikku kestis mitu tundi. Hambad lõgisesid külmast, kuid kuivi riideid polnud kusagilt võtta. Alles Mõisaküla jaamast õnnestus hankida pudel „külmarohtu“, mille korraga sisse kallas. Sama kordas ta ka Viljandis, kust sai ka kuivad riided. Kuid oh imet - sellest kevadsuplusest ei saanud ta isegi nohu! Staabiülem Reek aga nokkis juhtunut staabis jutustades, et
„Järves lõid kalad kõhud ülespoole, kui topograaf nagu pomm sinna sisse kukkus. Vaat kus mehel on tervis ja kohusetunne - ise kõrini märg, aga kaardi hoidis käes kuivana!“
P.S ka see klappis, et 'külmarohtu' ei või enne, kui kuivad riided käes või soojas ruumis sees. Märjana hakkab lõppkokkuvõttes veel külmem, sest alkohol laiendab kapillaare ja soojuskadu suureneb, kui riided märjad.