4.25.2009

Minu esimene tänavukevadine



sattus kevade kõige õndsamale ajale. Ja kõige lühemale. Need on need paar päeva, kui äkki läheb soojaks ja päikeseliseks, on hele ja helge ning sinilill, lõokannus ja veel ühed kollased, mida arvasin, et on kanakoole, aga ei ole - ühesõnaga, õitsejad õitsevad, pungad on kohe-kohe puhkemas ja kulul õrn rohetus märgata. Kõik on kohe-kohe käes. Mets läbipaistev ja ilm avar.
Ja sääski ega kärbseid pole! Veel.
Matkad käivad muidugi juba ammu, lihtsalt mina polnud veel välja saanud. Jõgeharalt Kärgulasse, praegu on seal veel päris mõnus vesi (kuigi nädalatagusega võrreldes kõvasti langenud). Võhandu ehk Püha.

P.S üks läks ümber - vaatasime mitu korda, et napilt jäi vesi küljelt sisse tulemata (aga mida sa siis enam hõikad ja seletad, ehmatad inimesed täitsa ära) ja no ühe oksa taga siis tegid lõpuks liigutuse ära. Oleks nagu pisike jõeke, pole laiust ega sügavust, aga kohati vool päris tugev.
Nagu selgus.
Eriti kurvad nad just polnud miskipärast.

P.P.S asi, mida me atraktsiooniks ei kavandanudki - nimelt oli pärast viimast saagimist (nädal tagasi) vesi kõvasti langenud ja osad rondid liikuma hakanud + mõned parasjagu veest välja või pinna ligi tulnud, et segama hakata. Kuna me Tomiga üldjuhul kaldalt ringi ei lähe, kui just tõesti ikka kuidagi muidu ei saa, tõstsime ühes rüsis kanuu üle. See käib nii, et ronid puu peale ja upitad kanuu üle ja siis sisse tagasi (igal juhul lihtsam kui lohistada). Puu oli kobeda kintsu jämedune kindlasti, seega meie jõgede mastaabis lausa Sõpruse sild, pealegi kuiv (s.t mitte libe), aga matkajad kaldal pidasid üritust parajaks spektaakliks. Kusjuures parajasti kesk kõõlumist, kui kanuu peaaegu üle, heliseb mobla (naerumöirged kaldal - oleks nad veel seda ka teadnud, et mu mobla üldse kord kahe päeva tagant heliseb, kui nii keskmine võtta :), sest keeletunnis ma niikuinii vastata ei saa, ja tunde on ühtepuhku, seega number ka üldse kokku umbes viiel inimesel ja mobla lõpuks paar aastat tagasi pika hambaga muretsetud põhiliselt minu tollase armsa pisikese punase parsa ehk Honda Civicu pärast, mis küll kiirendas kindla peale, aga muidu kippus aegajalt seisma jääma või mitte käivituma - et saaks Tomi appi kutsuda - seekord siis võtab ta heliseda eriti abitus käed-kinni olukorras) ja Laura teatab, et Brandy võitis näitusel oma klassi ära (ja ka ühe oma kutsikatest, nüüd on nad juba parajad noorukid). Eks ütleb vana sõna ka - kellele ema, kellele tütar (vasakul, pruunim):

No comments:

Post a Comment