olid tegelikult ükshaaval natuke alla ja natuke üle 90, aga kokku kolmekesi üle 200 kõvasti. Kadestusväärt seltskond igas aspektis. Elurõõm, reipus, uudishimu uue nägemise ja otsimise mõttes, vastupidavus (mina nii kaua rabas plaatsida ei jõuaks - aga Saksamaal ju soid pole, kes siis nii haruldases kohas kiirustab!), šarm, heasoovlikkus, ettevõtlikkus, tähelepanelikkus, hea tuju... No ju nad kodus ikka porisevad ka vahel ja hädaldavad, et siit-sealt kondid kanged. Meie seda ei näinud. Suviti kohtusime kümmekonna aasta jooksul minu isa juures. Kuni lapsed Saksamaal arvasid, et äkki enam ei maksa sedasi minibussiga mööda Euroopat sõita. Tööjaotus oli ka - üks daamidest sõitis linnas (Oh, Stockholm on nii lihtne - märgid näitavad ilusti), teine maanteedel. Sõjas hävituslenduriks olnud abikaasa (maanteesõitja oma) istus taga. Nagu ka kanuus.
Meil oli au. Kogeda, et pensionäri ei tee õnnelikuks mitte ainult võimalus Kariibi mere saartel peesitada. Huvi tuleb sinust endast ja Meenikunno raba ning Ahja jõe paljandid ei ole mitte vähem huvitavad. Ja et reisimiseks on vaja põhiliselt liikuvat aparaati, kuhu kokkupandavad lauad-toolid, madrats ja toidumoon sisse laduda. Muu ja meeleolu on oma teha.
kanuuveeb ehk mõtlik hetk õpetlike ja muidu muhedate lugudega kanuusõidust ja kanuusõitjatest ja sellest, millega nad meid ikka veel üllatada suudavad. Kõik päriselt olnud. Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss, alates aastast 1992.
No comments:
Post a Comment