Thais

tahaks nagu kirja saada kanuumatkade vahele. Kuigi, sõnadega kirjeldada kirjeldamatut...
Mina tahtsin asja näha-kuulda sellepärast, et lugesin kaht intervjuud Mai Murdmaaga, ja Tom arvas, et vast ta kah kannatab ära võibolla.
Ja tema juba naljalt vokaalselt ei vaimustu. Mis eile juhtus.
No lihtsalt KÕIK oli paigas - orkester, vokaal, lava, loo kulgemine. Murdmaa intervjuus oli umbes selline mõte, et ega lauljaid väga liigutada ei saa, nad ju peavad laulma. Ja siis liigutas ilmselt ainsat, mida laulmise juures nii väga vaja ei ole - käsi. Kõnnakut (kõrberetk). Koreograafia, tegelikult. Väga napp ja väga mõjuv.
Muusika - lugu ja tervik. Mitte aariast aariasse.
Ja vähemalt Youtube pakutud Reneé Flemingust oli Veronika Džiojeva peajagu üle.
Et tasus Pärnusse sõitmist. Minnes oli Tomil hääl ära, tulles minul. "Ise laulsid või?" küsis kolleeg hommikul, kui kraaksudes püüdsin telefonis seletada, et mina olen mina ja kohe hommikul kindlasti ei tule.
P.S Pärnu Endlas käisin vist 25 aastat tagasi "Kes kardab Virgina Woolfe'i?" (Üksküla! Parem kui filmid, jumala eest) vaatamas ja võiks praegugi mõnede stseenide teksti ette kanda. "Thais" oli sama mõjuv vähemasti, kuigi ettekantamatu :).