Igatahes olin päris närvis, kui meile vaegkuuljate koolist grupp tuli - no kuidas sa seletad kõike seda mõlamise-värki, kuuljadki ei saa kõigest aru?
Ja selgus, et kuuljad just nimelt sellepärast ei saagi aru, et nad nagu kuuleks. Kurtidega oli väga lihtne - mõlamise liigutused tegid nad kohe väga täpselt järele ja said väga hästi hakkama. Omavahel kontakti saamiseks koputasid mõlaga vastu kanuud - palju tõhusam kui hõikamine, mida niikuinii tähele ei pane - ja just nimelt tunnetasid vibratsiooni. Ja nad nägid igasugu linde-loomi, keda kuulja ilmaski ei näe, sest tema tahab ise rääkida.
Ka doktor Dolittle'i lugu tundub vahel võimalik. Küll mitte häälitsuste abil rääkimine, aga nt su oma pere koer teeb sulle erilise sekeldamiseta selgeks, mis tal mõttes on, ja kui sina sõnagi ütlemata või tema poole vaatamata teksad õuemineku plaaniga jalga tõmbad, on temal kohe asi selge ja istub jalutusrihma juurde ootama.
No comments:
Post a Comment