Jõkke võib sattuda

ka Tallinnas Viru tänaval, nagu selgub. Teisipäeval läks üks vihm nõnda hoogu, et Raekoja platsilt uhas pahkluuni voog Viru väravate poole ja meil Clazzi terrassil oli lõbus vaadata, kuis kelner kandikuga ukselävel vett tõrjus, s.t kiiresti eemale loopis. Kuni selgus, et selja taga on paras keeris kogunenud... vast ehk Taimaal tsunami esimesed sekundid olid tänavatel samamoodi.
No meil esimestest sekunditest kaugemale asi ei läinud. Eriti uhke, kui soliidses ja ilmselt kallis ülikonnas vihmavarjuga härrasmees häirimatult Raekoja poole astus, poolest põlvest märg. Ega seal midagi päästa enam polnud ka muidugi.

Nüüd on nad nähtud!

Inimesed, kes tahtsid matkata kanuuga 2 päeva, jalgratastega 1 ja siis veel 2 kanuuga. Ja nii tegidki.
Vapustav.
Tegelikult, kui täitsa ausalt öelda, siis ega ise vist küll ei jaksaks. Enamik gruppe ei taha teisel päevalgi kuigi pikalt sõita (s.t et sõidaks ju, kui oleks millegi peal istuda, mis nii hell poleks...). Kolmepäevaseid on väga vähe.
Aga kanged slaavi naised tegid asja ära, super.

'Kahepäevastega' peab eriti ettevaatlik olema,

sest nendega juhtub kõige rohkem... no, ütleme, erinevaid interpretatsioone. Üldiselt võib aru saada, kui hollandlane igaks juhuks küsib, kas veepuhastustabletid tuleb kaasa võtta, aga natuke ajab naerma (või siis mitte nii väga), kui läbirääkimised/e-kirjutamised algavad sooviga võimalikult ja ainult looduses olla, telkida jne. ja siis edasi selgub, et nad tahaks ikka enne ja pärast hotellis magada ja jõe äärde suppi toodagu. Pole probleemi, meie võime tuua muidugi ja hotelli viia ka, a see jälle soovitud säästueelarvega kokku ei lähe, ex.
Kontrastiks jälle eriti vapraid, nagu üks saksa pere, kes üle päeva metsiku vihma sai ja nasvärki kuivatama evakueerus ja kõik oma kaardilt valmis vaadatud lemmikumad kohad ikkagi ära käis. Ja alati saab nalja, kui hakkad neid millalgi jõelt 'ära' tooma ja uurima, kus nad siis õigupoolest jõudnud on. Parim lugu taanlastega (kes tegelikult olid vist ka hollandlased) sest ajast, kui moblad veel nii massilised polnud. Nemad läksid mööda Ahjat ja leppisime kokku, et jätavad sildade alla paremale kaldale kirjakesi. Et mis päev ja mis kell, ja vaatasime enne starti kõik koos üle viimase silla, et nad Suursoosse ei satuks. Juba esimese silla all oli kiri, mis väljendas kahetsust, et poode pole, sest õlu olla autosse jäänud. Teisel, 'mõla läks katki - ah, miks see minu mõla ei võinud olla!'. Selle lappisid nad lahasega, aga terve mõla omanik kurtis veel pärastki, et ta oleks ikka tahtnud, et sõbra oma oleks terveks jäänud. Ja kui autot kätte viima ning kanuusid ära tooma läksime, siis viimase silla alt me nad ilusti pikutamas leidsime ka - õnnelikud isegi selle kuuma õlle üle, mis pagasnikust leida :).
Ühesõnaga, kahepäevane on tore, kui tead, mida tahad.

Kodumasinate häälkäsklustega pidi olema häda,

et aparaat ei saa aru, kellega kõneldakse. Koertega sama lugu. Unustad end hetkeks, hõikad "Sööma!" ja esimesena ei saabu sugugi mitte kahejalgsed kodakondsed. Ja kuidas sa siis ikka kaheteistkümne käpa omanike õigustatud ootusi petad...

Kui paksud kanuuga sõita saavad,

küsitakse ühtepuhku. Kõigepealt - üldjuhul hinnatakse oma paksust üle. Võibolla meedia masendav mõju. Kanuus on kriteeriumiks, kas pingile istuma mahub (ja põhimõtteliselt võiks ju ka keskel põhjas olla, kus on ikka väga lai. Aga seda pole seni vaja läinud). Kui mõlemad on kaalukad, siis pole midagi, vast ehk enne võiks asja arutada ja sellise marsruudi valida, kus eriti oksi ei ole ja väga palju välja ronima ei pea. Aga see on ka maitseasi, mõni just tahabki natuke rahmeldada. Kui üks on kleenuke, siis vaatame kohapeal, kuidas nii sättida, et saba või nina veest väga välja ei kerkiks. Sõit sõitmata ei jää ja kanuu lihtsalt niisama põhja ei lähe - üks keskmisest kogukamate kolmene kanuu tegi teel paadisildadel kohatud lastelegi natuke sõitu :). Peaasi on mitte närvitseda.

Meie saja-aastased sakslased

olid tegelikult ükshaaval natuke alla ja natuke üle 90, aga kokku kolmekesi üle 200 kõvasti. Kadestusväärt seltskond igas aspektis. Elurõõm, reipus, uudishimu uue nägemise ja otsimise mõttes, vastupidavus (mina nii kaua rabas plaatsida ei jõuaks - aga Saksamaal ju soid pole, kes siis nii haruldases kohas kiirustab!), šarm, heasoovlikkus, ettevõtlikkus, tähelepanelikkus, hea tuju... No ju nad kodus ikka porisevad ka vahel ja hädaldavad, et siit-sealt kondid kanged. Meie seda ei näinud. Suviti kohtusime kümmekonna aasta jooksul minu isa juures. Kuni lapsed Saksamaal arvasid, et äkki enam ei maksa sedasi minibussiga mööda Euroopat sõita. Tööjaotus oli ka - üks daamidest sõitis linnas (Oh, Stockholm on nii lihtne - märgid näitavad ilusti), teine maanteedel. Sõjas hävituslenduriks olnud abikaasa (maanteesõitja oma) istus taga. Nagu ka kanuus.
Meil oli au. Kogeda, et pensionäri ei tee õnnelikuks mitte ainult võimalus Kariibi mere saartel peesitada. Huvi tuleb sinust endast ja Meenikunno raba ning Ahja jõe paljandid ei ole mitte vähem huvitavad. Ja et reisimiseks on vaja põhiliselt liikuvat aparaati, kuhu kokkupandavad lauad-toolid, madrats ja toidumoon sisse laduda. Muu ja meeleolu on oma teha.

VVV ehk

Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus ja eestvedajad daamid on üks äraütlemata sihikindel ja pühendunud rahvas. Meil on rõõm neid näha iga suve hakul nende oma kodujõel. Kust siis vastavalt jupp matkaks välja valitud ja 'laevatatav' ala aastate pikku ka läbi sõidetud, kohati korduvalt.
Tänavune kuulub küll rubriiki: looduse vastu ei saa. Vett oli vaimustavalt palju ja vool uhke, aga samas sõita tuli praktiliselt puulatvades (kahest sillast, mille alt muidu sirge seljaga läbi mahub ja ruumi lahedalt ülegi jääb, tuli mööda tassida, sest alt läbi ei mahtunud) ja vastavalt siis oksi ka uhkesti.
Seega - ühte jõkke kaks korda ei astu. Kord vesi kõrgem, kord madalam, kord kiirem, kord aeglasem, kord sinililled, kord kollased lehed.
Mis muidugi kanuusõidu üks mõnudest ongi.

Thais

tahaks nagu kirja saada kanuumatkade vahele. Kuigi, sõnadega kirjeldada kirjeldamatut...
Mina tahtsin asja näha-kuulda sellepärast, et lugesin kaht intervjuud Mai Murdmaaga, ja Tom arvas, et vast ta kah kannatab ära võibolla.
Ja tema juba naljalt vokaalselt ei vaimustu. Mis eile juhtus.
No lihtsalt KÕIK oli paigas - orkester, vokaal, lava, loo kulgemine. Murdmaa intervjuus oli umbes selline mõte, et ega lauljaid väga liigutada ei saa, nad ju peavad laulma. Ja siis liigutas ilmselt ainsat, mida laulmise juures nii väga vaja ei ole - käsi. Kõnnakut (kõrberetk). Koreograafia, tegelikult. Väga napp ja väga mõjuv.
Muusika - lugu ja tervik. Mitte aariast aariasse.
Ja vähemalt Youtube pakutud Reneé Flemingust oli Veronika Džiojeva peajagu üle.
Et tasus Pärnusse sõitmist. Minnes oli Tomil hääl ära, tulles minul. "Ise laulsid või?" küsis kolleeg hommikul, kui kraaksudes püüdsin telefonis seletada, et mina olen mina ja kohe hommikul kindlasti ei tule.
P.S Pärnu Endlas käisin vist 25 aastat tagasi "Kes kardab Virgina Woolfe'i?" (Üksküla! Parem kui filmid, jumala eest) vaatamas ja võiks praegugi mõnede stseenide teksti ette kanda. "Thais" oli sama mõjuv vähemasti, kuigi ettekantamatu :).

Sina arvad küll,

aga ega sellepärast nii ei ole, on üks mu isa kuldsemaid ütlusi. Kehtib igas riigikorras, kusjuures. Kanuumatkadega arvame ka aegajalt, et nüüd enam üllatusi ei tule, aga ikka juhtub. Näiteks liituvad tasuta preemiamatkaga teise, odavama tegija kanuutajad ja kuna neile tuuakse lihtsalt sõidukid kätte ja pärast viiakse ära, saavad nad osa preemiamatkaliste hüvedest (instrueerimine, autode transport, matkalõuna, abi matka jooksul jms) nautida :)).

Rähnidele olen ränka ülekohut teinud.

nad ikka laulavad häälitsuse moodi ka. Eile nimelt ehmatasin, oleks nagu piiksumänguasjale peale astunud, mis kuidagi võimalik polnud, pealegi tuli hääl ülevalt. Ja siis õnnestus rähn ise ka välja peilida. Täitsa kummaline. Ikka tõsine piiks või kääks. Põristamise vahele.
P.S 'Külmale' vaatamata käivad inimesed kanuuga sõitmas.

Kuidas rähn laulab?

Eks nokaga muidugi. Käib isa eterniitkatusel põristamas - ju kostab kaugemale. Ainuke häda, et ta just varahommikul teistele oma territooriumist sõnumi saata tahab, ja paar korda nädalas kindlasti :). Kord päeval sai protseduuri jälgida - põristab, tõstab pea ja vaatab ringi, põristab jälle. Isa olla lootnud, et ehk ajab laudvooderdise vahelt kärbseid välja (või lausa kogemata seal pesitsevad vaablased ära sööb), aga tutkit.
Noh, ja nii haruldase äratuse pärast võib ju vähe varasema kellaaja välja kannatada ka.

Kui matkast saab sündmus,

siis see ongi see, mis ka pea kahekümnendal tegevusaastal elu erksana hoiab.
Enamasti on sündmused lustakad.
Vahel õnnelikud. Kaks matkast tärganud abielu on teada.
Vahel vastupidi. Üks lahutus on ka teada.
Vahel avastad tuntud inimese hoopis teistsuguse külje kui see, mida meedias näidatakse. Laheda ja mõnusa.
Vahel saab kinnitust, et omal alal tugev tegija saab aru, et igal alal on mingi nipp ega lähe ka pealtnäha 'lihtsat' asja mütsiga lööma. Kuulab, mõtleb ja on õige kähku ka kanuus osav tegija.
Ja vahel avastab inimene ise enda jaoks midagi seniolematut. On eriti liigutav, kui see tähendab senisest hirmust või ebakindlusest üle saamist.
Eile tuli üks matkaja päikeseprillidega, et poleks näha, kui pisar silma kipub. Sest eelmine kogemus masendav - üheainsa retkega 11 korda kummuli. Aga et kaaslane väga tahtis, siis ta otsustas korra veel proovida. Ja mis selgus - pikema kanuuga ei peagi ümber minema, ja on lausa huvitav ja hea!
Mina olin ka päris sõnatu, kui matka järel muljeid kuulasin. Inimene ise ütleb, et tunne oli täitsa hüsteeriline, ei julenud mõla kättegi võtta, ja tasapisi selgus, et üldse polegi hirmus, ümber ei lähe ja hullu pole midagi.
Super.
Tegelikult ikka juhtub, et tullakse kunagise viletsatvõitu mälestusega (enne retke ei instrueeritud, kanuud lühemad ja kipakad, algus liiga raske vms - iseenesest väga kahju, sest enamik ilmselt teist korda üldse ei lähe, kui esimesest niru mulje). Või et kanuusõit lihtsalt ei sobi - kes ikka jeti-fänn, sellele ilmselt kanuu kiirusest väheks jääb :) - ja vahel ei vea seltskonna või ilmaga, või käidi liiga laial jõel (mis võib igav tunduda)...
Läbi aegade on ka kaks inimest olnud, kes jõele ei läinudki. Üks oli Aafrikast (Somaalia, kui ma ei eksi) ja käis kõigepealt ettevaatlikult vett katsumas ning arvas siis, et ta ikka ei saa, tema kodumaal vett looduses pole peaaegu üldse ja kraanivesi on midagi muud.
Teine oli Taanist, temal oli ebaõnn kaldal olla, kui kanuudesse mineku ajal üks sõber teisele hõikas: "Hüppa!" ja too automaatselt hüppas ka ja muidugi ajas kohe kanuu ümber. Neil nalja kuipalju, aga taanlane läks kiiruga bussi ja unustas päästevestigi selga.
Lihtsalt natuke kartlikele soovitame väga rahulikult alustada (no mida siis ikka nii väga juhtuda saab? Läheb kaldasse, mis siis? - Me muidugi rahvast kohe keerukamatesse kohtadesse ei lase ka.) Natuke rohkem kartliku saab matkajuhi kanuusse panna, kui oleme ette hoiatatud. Päris hirmunutel soovitame alguses kohanemiseks lihtsalt (esimesel pingil) istuda ja kanuuga harjuda, küll pärast jõuab mõlada ka.
Aga lugu, kuidas inimene algul pisarateni hirmunud on ja pärast seda humoorikalt kirjeldab... niisuguseid sündmusi ei unusta.

Mustjõe kahepäevane

lõppes Tomi jaoks tule kustutamisega Karula kandis. Tulepöörised taluõuel niipea ilmselt ei unune. KUI kiiresti tuul leegi laiali lahvatada võib, teavad need, kel õnnetus olnud asja näha. Ise kogesin maal kuluse lapi peal, kust tulel õnneks kuhugi levida ei olnud (põllud ümberringi), aga eluks ajaks võttis kuival ajal lõkke tegemise isu ära küll. Sõna otseses mõttes sekundiga lõi tule kuivand tuustakatesse, ja mina oma rehaga... naeruväärt. Ainult et seal polnudki muud kui see tuustakas.
Eile talu õuel oli, kuigi lõppkokkuvõttes põles maha ainult kuur. Tom ütles, et kõige kummalisem oli see, kui jämedamad oksad juba hõõguvad, aga materdama ei pääse, sest peenikesed on alles ja risu segab ligi saamast. Ja kui kitsal metsateel tuletõrjele vastu sõitis, et üks naine ristmikmule panna (et masin mööda ei sõidaks, keskpult ju kohalikke kohti ei tea - on ikka tobe värk!) ja mingil hetkel tuli mõte, et kui nüüd see pritsumasin vastu tuleb...
Juht oli pärast öelnud, et ega tema tegelikult oma 12 tonni pidama ei saa, nii et õige hää, et ei tulnud vastu.
Matk läks hästi.

Vahtrad lõhnavad.

Konkreetselt. Eile arvasin, et tunnen viirastust - pungadki pole veel lahti. Kuigi vahtra lõhna eriti millegagi segi ei aja. Täna pole ka veel pungad lahti, aga lõhn on kohe kindlasti.
Ja ühes tammetukas kuuleb ilmselt, kuidas rohi kasvab, sest igal pool krabiseb, vihma ei saja ja mingeid rästikuid või ämblikke, kes asju ajaks, ka näha pole.

Kanuumatkaja ellujäämisoskused

peaks mul lausa geenides olema, nagu selgub.
Metsamehest vanaisa topograafina töötamise ajast sajandi algupoolel selline lugu (ta oma mälestuste järgi):
Metsakoolist Kaug-Idas saadud oskused ja suured kogemused topograafi töös kulusid marjaks ära noore Eesti sõjaväes. Ta määrati III diviisi staabi topograafiks lipniku aukraadis.
Siin, Lätimaa põhjaosas sõitis ta kord koos staabiülema ja 6. polgu ülemaga mootorpaadiga Ruhja jõel maastikuga tutvumiseks. Paadi päraosas püsti seistes kandis ta kaardile kõik olulise jõelt nähtuna. Enne Burtnjeki järvele jõudmist oli üle jõe tõmmatud parve vedamiseks terastross. Paadis ees sõitjad kummardusid trossi alt läbi sõites, kuid topograaf paadi päras (maastikule keskendunud niikuinii) nägi trossi liiga hilja ja ainuke pääsetee oli sellest üle hüpata. Õhus olles jõudis aga paat alt ära libiseda ja ta kukkus kaelast saadik vette. Vasaku käega hoidis ta trossist kinni ja paremas käes oli oluline kaart veest väljas õhus. Paat tegi tiiru ja võttis läbimärja topograafi peale. Ilm oli varakevadiselt külm ja tuuline. Sõit üle järve ja edasi hobusega Ruhja alevikku kestis mitu tundi. Hambad lõgisesid külmast, kuid kuivi riideid polnud kusagilt võtta. Alles Mõisaküla jaamast õnnestus hankida pudel „külmarohtu“, mille korraga sisse kallas. Sama kordas ta ka Viljandis, kust sai ka kuivad riided. Kuid oh imet - sellest kevadsuplusest ei saanud ta isegi nohu! Staabiülem Reek aga nokkis juhtunut staabis jutustades, et
„Järves lõid kalad kõhud ülespoole, kui topograaf nagu pomm sinna sisse kukkus. Vaat kus mehel on tervis ja kohusetunne - ise kõrini märg, aga kaardi hoidis käes kuivana!“
P.S ka see klappis, et 'külmarohtu' ei või enne, kui kuivad riided käes või soojas ruumis sees. Märjana hakkab lõppkokkuvõttes veel külmem, sest alkohol laiendab kapillaare ja soojuskadu suureneb, kui riided märjad.

Kas prominente ka käib?

küsib iga ajakirjanik varem või hiljem. Vältimatult.
Ikka käib. Päris korralikult turvatuid ja õige mitmesuguste emakeeltega muuhulgas. Aga me oleme arvanud, et iga inimene tahab vahel lihtsalt looduses olla ja pole persoonidest numbrit teinud. Eks igaüks ise tea, kui palju endast teada anda tahab, tagarääkimise rasket tööd me enda peale võtnud pole.

Eesti metsade lõhn

on võrratu, võrreldamatu ja ainulaadne, ütleb mu isa. Teise põlve metsamees.
Muidugi, kui see sul kogu aeg on, ei pane enam alati tähele.
Täna oli võimatu kevadet ninaga mitte tähele panna.

Matkajate mõtted käivad äraarvamata radu,

aga 99,98% neist ei ole pahatahtlikud, seega tuleb asjasse suhtuda leebelt ja kannatlikult.
Enamasti eksivad nad ära. Mis ei ole ka eriti imelik - ma ise näiteks pidin ataki saama, kui kord üle hulga aja õhtuvidevikus Tallinna sattunult Stockmanni juures ümber nurga kesklinna poole keerasin ja äkki Ühispanga maja paremalt avastasin. Natuke oli kõhe lausa - no kuidas saab kogu aeg vasakul käel olnud maja äkki paremale kolida? Pärast selgus, et tänav olla uus, aga ma ei pannud pimedas tähele (tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et ega eriti ei ole põhjust arvata, et asi päevavalges teistmoodi oleks olnud).
Matkaja ka ei pane tähele. Helistab, kui aru saab, et asi kahtlane. Ja siis on jälle võimalus nautida Tomi telefoniristküsitlust teemal: katsume kõigepealt aru saada, kus te umbes olete. Ega nad ju Tallinn-Tartu maanteel ära ei eksi. Enamasti osatakse öelda, et "siin on üks murdunud puu" või täpsemalt "hästi kõvera männi juures", või "mingi lehmakari on teisel pool teed" (tegelikult küll mullikad, aga see selleks) või "nagu oleks jõgi, aga hästi väike".
Oleme arutanud, et Tomi telefoni võiks avalikuks teeküsimisnumbriks välja pakkuda, omad niikuinii helistavad nii teedelt kui jõgedelt. Siis on tal süsteem. Kõigepealt katsub leida mingi mõlemale teada orientiiri (sild, varemed, kohanimi). Siis välja rehkendada, kui palju umbes (tundi või kilomeetrit) peale seda edasi liiguti ja mitu korda kuhu poole pöörati. Siis saab edasi arutada, kuidas plaanitud paika jõuda.
Matkaja teab tihtipeale hoopis teisi asju, kui meie arvame. Nt oli meil algusaastatel nn. waiver, s.t inimene andis allkirja, et ise teab, mis teeb (praegu ka, aga ühisele lehele ja tekst on natuke muudetud). Seal loetlesime, mis võib juhtuda, ja kuna suurema osa matkajatega ei juhtu midagi peale mõnusa matka, tegime loetelu omast arust humoorika. "... mudassevajumine, päikesepiste, koprahammustused, lemmikesemete kaotamine..." - aga me ei osanud arvestada, et osad inimesed loevad "kobrahammustused" (ja kangestuvad hirmust) ja osad arvavad tõemeeli, et koprad hammustavadki (tegelikult neid isegi ei näe, kui ülivaikselt ei liigu). Siis näiteks ühele paljude väikeste väledate lastega grupile ütlesin, et kui vesikirbud väga kanuusse kipuvad, võtku lapsed oksad ja vehkigu nendega tasakesi (et on tegevust ja ei tüüta vanemaid). Lõunapausil tuli üks ebalev ema ja alustas juttu: "Ma ei tea, aga need vesikirbud..." - minu omast arust humoorika jutu pärast oli inimene kõikaeg muretsenud, et äkki hüppavadki kallale. See kord, kui Tom ütles, et lapsed käsi vette panna ei tohi (kallutab kanuud ja teeb vanematele asja raskemaks), sest jões on väikesed krokodillid, kes ju ka suveks loomaaiast maale tahavad nagu lapsedki vanaema juurde, mõjus palju arusaadavamalt, vähemalt vanematele.
Ja tasapisi on selgunud, et kui eurooplased tellivad mitmepäevase 'wild' looduses matka, siis eeldavad nad enamasti, et mõni pood ja kohvik ikka aegajalt kaldal on. Aga nüüd me oskame juba täpsustada, kui asustamata piirkonda nad 'wild' all mõtlevad.
Veesportlastega peab hästi ettevaatlik olema. Proff kanuusõitja oli näiteks väga hädas, sest tema oli õppinud otse ja kiiresti sõitma, aga meil on vaja aeglaselt ja käänuliselt. Mere- ja järvekogemus ei aita rohkem, kui et inimene ei tunne end vee peal ebamugavalt. Ujumisoskus ei ole üldse oluline, tavaliselt kaldasse üle paari tõmbe ei ole ning päästevest hoiab nina väljas igal juhul.
Siis veel see, et aegajalt unustab matka tellija pooled asjad teistele edasi öelda. Näiteks Kooraste aheljärvistus peavad jahedal ajal kummikud olema, ja meil on klubis ka paras jagu anda, kel endal pole (villased sokid isiklikud!), AGA peab olema meeles küsida. Või ütleb, et kõik on vanad tegijad, ja kohapeal selgub, et ainult tema ongi kunagi süstaga Siberi jõgedel käinud.
Ja kui me kodulehel kirjutame, et "oma matka loob igaüks ise", siis just nii see ongi. Samal päeval samal jõel olnud inimeste muljed võivad ülimalt erinevad olla. Peaasi, et huumorimeel kaotsi ei läheks - ja oma äpardus tusaseks ei teeks. Tegijal juhtub, ja enamasti on nalja palju. Isegi need, kes kronuväsinuna lõpetavad, ütlevad pärast, et väga mõnus. See ongi aktiivne puhkus ehk rekreatsioon, nagu peenemas eesti keeles öeldakse.
P.S me eelistame küll sõna 'virgestus', mille minu isa kuskilt välja nuhkis ja kasutusele võttis. Et teeb inimese virgeks ja nii see just ongi.

Matkajuht peab olema

optimistlik, ent taktitundeline. Niisiis, kui ühel kõhedavõitu õhtupoolikul olin lõpuks jõudnud söögikoha platsil viimase paatkonna õblukesed tüdrukud ära oodata, pakkusin, et ehk lohistaksime pärast sööki kanuu otse üle aasa, saab sooja (jättes ütlemata, et nende üliflegmaatilise tegutsemise puhul tähendavad kolm lõigatud käänakut vähemalt pooletunnist võitu ootamises ülejäänud seltskonnale), vaatasid tüdrukud kõigepealt üksteisele otsa, siis minule, ja siis teatas üks: "Mul küll külm ei ole."
P.S Umbes pool tundi neil käänakutele kuluski. Ja siis ülejäänud lõpulõik.

Kartuleid

Brantsuga koos koorida ei saa. Ta sukeldub peadpidi potti, kougib kartulid välja ja sööb ära.
P.S siis ei saa, kui tahad trepil päikese käes istuda ja loodad, et mõni ka pudru jaoks jääb. Ja koored sööb ta niikuinii ära, kui hetkeks valvsuse kaotad.