Lapsed kanuusse - hull peast!

Kusjuures ei ole. Ja kõige noorem kanuutaja seni oli 26-päevane. Vanematel kursuse kokkutulek, no kuhu sa beebi ikka jätad. Ja mis tal värskes õhus häda peaks olema?
Tõsi, turvakanuu me lähedusse ikka panime. Igaks juhuks.
Nende lastega, kes kohe magama jäävad, on muidugi lihtne. Peab vaatama, et vett peale ei pritsi, muud midagi.
Rahutumate sellidega peab lihtsalt proovima. Mõni on vakka nagu nott ja ainult vaatab. Mõni kasutab juhust ja kakleb vennaga keskmisel istmel kogu aeg. (Isa kommentaar - korra mõtlesin, et võtaks mõlemal kraest ja kastaks jõkke teine teisel pool kanuud.) Üks väike poiss tahtis kohe tädi juurde autosse (No meil oli siis Toyota džiip ka - toonitud klaasidega, nagu minagi lõpuks märkasin, kui poiss vaadata käskis). Mõni väsib ära ja saab siis kaldameeskonnaga mingisse masinasse. Mõni vihastab, et ema (isa) pritsib, ja tuleb ära autosse. Mis sest, et üldjuhul meelega ei pritsita.
Lastegruppidega on enne läbirääkimised - kui vanad, kui mitu täiskasvanut (kellest küll ausalt öeldes matka käigus suurt abi ei ole enamasti), kui kaua ajaliselt sõita tahavad, kas poisid või tüdrukud (10-13 vanuses on oluline, siis poisid juba saavad ise hakkama, tüdrukud tihti veel mitte, eriti kui pisemat kasvu on). Siis läheb meie matkajuhte mitu jõele ja kindlasti on lõpukanuu, kes veendub, et keegi väga väsinud pole ega abi vaja.
Ühesõnaga, lapsed kanuusse - kindlasti.
P.S. üks kuueaastane, kes igaks juhuks juba alguses matkajuhi paati läks, küsis äkitse ema. No pole ju kohe võtta, ja kui ääri-veeri uuriti, mis lahti, teatas tüdruk tõsiselt: "Ma tahan talle öelda, et ta mulle üllatusmuna ostaks."

Küsi, ja sulle vastatakse.

Mis siis on need meie veidrused, mida ise ei märka?
Justin Petrone "Minu Eesti" on mõnus lugemine. On äratundmist ja nalja saab. Ju ei ole lihtne lähedasi 'raamatusse panna', nii et respekt jääb ja labaseks ei kisu. Ja et lugejal igav ei hakka.
Lugu ise ka armas.
Naersime kõveras seal, kus nõuka-aja sõnad nagu 'bolševik, kulak ja kolhoos' kõhuhäda meenutavad' - "Härra, pean teile kahetsusega teatama, et teil on raskekujuline kolhoos." Terast pilku ja head väljendust autoril on ja mitte vähe :). Kasvõi tõdemus pärast tõsise maakempsu tarvitamist - vanaisa käib seal iga päev, eluohtlik see ei saa olla.
[80ndatel Irkutskis oli kutsekooli kempsu üsna tsiviliseeritud moega WC-pottide kõrvale asjatoimetaja kummalegi jalale tellistest kükituskohad laotud - potti ju põrandaga tasa ei paiguta? Eks siis tuleb põrandat kohati kergitada! Uksi muidugi polnud, kah omapärane kogemus.]
Aga tagasi raamatu juurde. Südame tegi soojaks ka küsimus: "Kas sa kavatsed selle ära süüa?" sabaga suitsukala kohta turul (mulle ka lõhn ei meeldi). Kuigi saba osas ei oskaks ilma kujutleda.

Suitsukalaga on ka matka-nali sellest korrast, kui bussitäie üle-euroopalise noorte astronoomide grupiga matka lõpus suitsukala (nende pääliku tellitud) sõime. Kalakasvanduses. Värsket. Õhkkond igati ülev, jutt ümberringi parsekitest ja valgusaastatest (sedajagu mul ingliskeelset sõnavara veel oli). Ja siis tormab ligi noormees Islandilt (kui ikka õigesti mäletan). Täitsa endast väljas. "See kala on soe!" karjatab.
No mida sa ikka ütled? Of course hot, ise ju tahtsite, et oleks värskelt tehtud?! - diplomaatiliselt ja tasakaalukalt. Tema, et värske värskeks, aga miks ta soe on?
Pikapeale selgus, et neil külmsuitsu-kala tehakse ja ta arvas, et meie omad on enne nende tulekut läbi keedetud.

Kanuusõit on roheline harrastus,

mainib Epp Petrone - muuhulgas - oma raamatus "Roheliseks kasvamine".
Tõepoolest.
Kuigi me pole sellest niimoodi mõelnud. Lihtsalt kuidagi terve mõistuse vastane on looduses liikuda sõidukiga, mis müra ja haisu tekitab (bensiin, diisel, tossupilv).
Ka ühekorra-toidunõud oleme ammu välja vahetanud. Kuidagi terve mõistuse vastane tundus kausikuhjasid ära visata.
Supi (Salvest või Felix, vast ehk kohalikust toorainest?) teeme enamasti lõkkel. Vahel enne kodus, aga Tom teeb ikkagi aias pisikesel lõkkel oma kolmjalg-hargi ja katlaga - saab väga ruttu valmis.
Supipaus on suurelt jaolt selleks, et matkajad ei hakkaks igaüks omaette võileibu nosima, mis üpris tõenäoliselt tähendaks kontrollimatuid kilenutsakaid kallastel. Meie peatuskoha käime alati üle ja korjame kolu kokku.
Ja ikka tuleb ette matkajaid, kes teelt topsikud-pudeleid välja õngitsenud ja need lõppu taarakotti toovad.

Võibolla võiks 'rohelisust' 'terve mõistuse tagasipöördumiseks' nimetada? Miski, mis meie vanematel ja vanavanematel oli. Teadmine, et tuleb säästlikult läbi ajada. Raha pärast muidugi ka, ja kuna poes suurt midagi polnud, aga raiskamine lihtsalt ei olnud kombeks.
Aasta Eestis elanud ja töötanud ameeriklanna Keely'ga arutasime kord, et kuis küll on nii, et minu kontides on tunne, et 'toitu taldrikule järele ei jäeta' ja temal mitte. Püüdsin juurelda, kust see tulnud on. Ega ema ei käskinud ära süüa, kui ei maitsenud. Vanaema ka mitte. Aga kui juba taldrikule tõstnud olid, siis polnud viisakas siit-sealt nokkida. Vähemasti kena kompaktne kuhjake tuli teha. Samas ei olnud see kindlasti mitte eelkõige raha pärast, lihtsalt toitu ei solgita.
Mõlemad olime üsna rabatud jalgsikäimisega seoses. Tema, et inimesed lähevad jalgsi asju ajama ("In America, you never walk to get anywhere.") ja mina, et jalad transpordivahendina üldse arvesse ei tule - kui kõnnid, siis trenni mõttes. Eelnevalt muidugi sõidad parki, ja mitte kellelgi ei tule pähegi kvartal kaugemale võimlatrenni jalgsi minna (tudengid leidsid kord isegi eskalaatoriga fitness-klubi), sest - you never walk to get somewhere!
Ameerika jaburuste (siitpoolt vaadates :) peale hakkab kuskil tiksuma kiuslik - kas meil ka mujalt vaadates midagi sama totrat võiks olla (peale süldi, mis vähemalt minu ingliskeelsetel tuttavatel-sõpradel alati ihukarvad püsti ajab, aga see on konkreetselt menüü-kiiks)? Mõistlikku majandamist (pakkepaberite korduskasutus sealhulgas) nagu päris sinna kategooriasse ei pane.
Üleüldiste jaburuste peale hakkab natuke parem, et paljud ei saa aru (toidu kaugtransport) ja natuke halvem, et sellele vaatamata eriti midagi muutunud pole. Kes nõuka-ajal pere talvekartuleid maha pannud-kõblanud-üles võtnud, ei saa päris hästi aru, kuidas on võimalik, et inimese ja kõpla töö (või traktoriga muldamise) teeb ära keemiatööstus ja see on odavam, kui põllutöölisele maksta. Esialgu. Pärast saab jälle ravimitööstus oma osa. Kui pestitsiidid ja väetised ka inimese kehas oma töö teinud on.

Ühesõnaga, haarav lugemine. Kohati küll maailmavalu ehk liiga palju (ega iga plastpudeli pärast põdeda vist ikka ei saa, närvirakud on ka roheline ressurss), aga selline rohujuure tasandilt lähenemine (kui õige peenelt väljenduda) äratab usaldust. Mina leidsin ka mõne uue nipi igapäevasesse majapidamisse ja mõni vana tuli meelde (vanaisa aiamaa-tarkuste hulgast).

Raamat

peaks siis poodi jõudnud olema. Sandra Steingraber "Having Faith" ehk "Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik."
Minu arvates lummav raamat, ja tubli tükk tõlkimist. Karmi käe ja suure kogemusega toimetaja esmavajalik, konsultantidest rääkimata.

S.Steingraber: "As for advice, I make it a personal practice never to tell people what to do. As an autobiographical writer and speaker, I simply tell my own story, lay out the scientific evidence, and then step back. This is also my belief as a Quaker. I believe in speaking truth to power. I believe in personal testimony and the power of human utterance. I also believe that everyone needs to discover their own path and their own voice. " (Terrain.org)

Täna alustas kahepäevane.

Ausõna. Otepääl on üldiselt juba päris krõbinal käimine, s.t rohi kaunis külmand.
Nad käivad igal sügisel ja alati küsivad, et kas on ikka viimased.
Seda on muidugi raske öelda - on ju päris lumega ka käidud. Täna tegi Tom nad kurvaks, kui teatas, et on ka -15 külmaga matkatud. Ühine otsus - peab veel tulema, ja vähemalt -16 C. Et oleks rekord.

Kurttummade matk

meenus keskkonnablogist loetud loo peale eriliste tajude kohta. Võibolla on inimene vaesemaks jäänud, kuna ta loodab väga kõne peale?
Igatahes olin päris närvis, kui meile vaegkuuljate koolist grupp tuli - no kuidas sa seletad kõike seda mõlamise-värki, kuuljadki ei saa kõigest aru?
Ja selgus, et kuuljad just nimelt sellepärast ei saagi aru, et nad nagu kuuleks. Kurtidega oli väga lihtne - mõlamise liigutused tegid nad kohe väga täpselt järele ja said väga hästi hakkama. Omavahel kontakti saamiseks koputasid mõlaga vastu kanuud - palju tõhusam kui hõikamine, mida niikuinii tähele ei pane - ja just nimelt tunnetasid vibratsiooni. Ja nad nägid igasugu linde-loomi, keda kuulja ilmaski ei näe, sest tema tahab ise rääkida.

Ka doktor Dolittle'i lugu tundub vahel võimalik. Küll mitte häälitsuste abil rääkimine, aga nt su oma pere koer teeb sulle erilise sekeldamiseta selgeks, mis tal mõttes on, ja kui sina sõnagi ütlemata või tema poole vaatamata teksad õuemineku plaaniga jalga tõmbad, on temal kohe asi selge ja istub jalutusrihma juurde ootama.

Sügisesed matkad

on hoopis omamoodi. Eks maastik ja loodus ka. Värvid ja valgus.
Viimane matk läks ootamata lustlikuks, kui viimane kanuukond kaldal teineteise tubli matka eest tänamise käigus vette vajus. Lihtsalt ja konkreetselt. Kuigi alustasime sellest, et tuleb ERITI hoolega vaadata, kuhu astud, sest igal pool on libe või pehme või mõlemat.
Elva on muidugi kuhjaga vett täis ja ega matkaja ei tea, et rohu all kumerdub kallas tegelikult üsna tublisti, seega ei tähenda veest paistvad tupsakad üldse veel tahedamat jalgealust. Suvel on vist ligi meeter madalam seis üldjuhul.
No, aga autod ju sealsamas ja vahetusriided olid neil veekindlas kotis ka, nii et läks täie raha eest, nagu nad ise arvasid.

Vaikus

on meil eriline, meenutas täna taas Jason Carter. Et kui tema esimest korda Kopenhaagenist Eestisse tuli, jahmatas teda kõigepealt vaikus.
Üks meie Belgia grupp kurtis, et ei saanud metsas magada - vaikne! Isegi kiirtee müra ei ole, ei saa magama jääda!
Ise nagu ei pane tähalegi. Ei pane miskiks. Rabas küll märkad, et ikka tõesti on vaikne. Aga jõel ju elu käib - sitikad-putukad, linnud, koprad...
Ju peab keegi ütlema, et märkaks, mis sul ümber haruldast on.

Elva jõgi Kastolatsi-kandist

on praegu uskumatult mõnus. Kevadel sihuke armas pisike jõeke, praegu lausa müstika, sest roog on üle pea, aga väike vulin jõe märkamiseks täiesti olemas (mitte nagu Valgejõel, kus aegajalt on tunne, et oledki eksinud) ja vett sõitmiseks küllalt (mitte nagu Ahjal Aarnasse jõudes, kus osalt tuleb mudaskulgemist harrastada ja kanuuga on raske, aga ilma puhta võimatu). Vahele jalasirutus ühest tammist üle tassimisel ja paar klassikalist üle puude tõstmise harjutust. Ja roostikus sõitmise vahele laiemad tammieelsed järvekesed ning lihtsalt lammisopid. Isegi vesiroose on.

Jõkke võib sattuda

ka Tallinnas Viru tänaval, nagu selgub. Teisipäeval läks üks vihm nõnda hoogu, et Raekoja platsilt uhas pahkluuni voog Viru väravate poole ja meil Clazzi terrassil oli lõbus vaadata, kuis kelner kandikuga ukselävel vett tõrjus, s.t kiiresti eemale loopis. Kuni selgus, et selja taga on paras keeris kogunenud... vast ehk Taimaal tsunami esimesed sekundid olid tänavatel samamoodi.
No meil esimestest sekunditest kaugemale asi ei läinud. Eriti uhke, kui soliidses ja ilmselt kallis ülikonnas vihmavarjuga härrasmees häirimatult Raekoja poole astus, poolest põlvest märg. Ega seal midagi päästa enam polnud ka muidugi.

Nüüd on nad nähtud!

Inimesed, kes tahtsid matkata kanuuga 2 päeva, jalgratastega 1 ja siis veel 2 kanuuga. Ja nii tegidki.
Vapustav.
Tegelikult, kui täitsa ausalt öelda, siis ega ise vist küll ei jaksaks. Enamik gruppe ei taha teisel päevalgi kuigi pikalt sõita (s.t et sõidaks ju, kui oleks millegi peal istuda, mis nii hell poleks...). Kolmepäevaseid on väga vähe.
Aga kanged slaavi naised tegid asja ära, super.

'Kahepäevastega' peab eriti ettevaatlik olema,

sest nendega juhtub kõige rohkem... no, ütleme, erinevaid interpretatsioone. Üldiselt võib aru saada, kui hollandlane igaks juhuks küsib, kas veepuhastustabletid tuleb kaasa võtta, aga natuke ajab naerma (või siis mitte nii väga), kui läbirääkimised/e-kirjutamised algavad sooviga võimalikult ja ainult looduses olla, telkida jne. ja siis edasi selgub, et nad tahaks ikka enne ja pärast hotellis magada ja jõe äärde suppi toodagu. Pole probleemi, meie võime tuua muidugi ja hotelli viia ka, a see jälle soovitud säästueelarvega kokku ei lähe, ex.
Kontrastiks jälle eriti vapraid, nagu üks saksa pere, kes üle päeva metsiku vihma sai ja nasvärki kuivatama evakueerus ja kõik oma kaardilt valmis vaadatud lemmikumad kohad ikkagi ära käis. Ja alati saab nalja, kui hakkad neid millalgi jõelt 'ära' tooma ja uurima, kus nad siis õigupoolest jõudnud on. Parim lugu taanlastega (kes tegelikult olid vist ka hollandlased) sest ajast, kui moblad veel nii massilised polnud. Nemad läksid mööda Ahjat ja leppisime kokku, et jätavad sildade alla paremale kaldale kirjakesi. Et mis päev ja mis kell, ja vaatasime enne starti kõik koos üle viimase silla, et nad Suursoosse ei satuks. Juba esimese silla all oli kiri, mis väljendas kahetsust, et poode pole, sest õlu olla autosse jäänud. Teisel, 'mõla läks katki - ah, miks see minu mõla ei võinud olla!'. Selle lappisid nad lahasega, aga terve mõla omanik kurtis veel pärastki, et ta oleks ikka tahtnud, et sõbra oma oleks terveks jäänud. Ja kui autot kätte viima ning kanuusid ära tooma läksime, siis viimase silla alt me nad ilusti pikutamas leidsime ka - õnnelikud isegi selle kuuma õlle üle, mis pagasnikust leida :).
Ühesõnaga, kahepäevane on tore, kui tead, mida tahad.

Kodumasinate häälkäsklustega pidi olema häda,

et aparaat ei saa aru, kellega kõneldakse. Koertega sama lugu. Unustad end hetkeks, hõikad "Sööma!" ja esimesena ei saabu sugugi mitte kahejalgsed kodakondsed. Ja kuidas sa siis ikka kaheteistkümne käpa omanike õigustatud ootusi petad...

Kui paksud kanuuga sõita saavad,

küsitakse ühtepuhku. Kõigepealt - üldjuhul hinnatakse oma paksust üle. Võibolla meedia masendav mõju. Kanuus on kriteeriumiks, kas pingile istuma mahub (ja põhimõtteliselt võiks ju ka keskel põhjas olla, kus on ikka väga lai. Aga seda pole seni vaja läinud). Kui mõlemad on kaalukad, siis pole midagi, vast ehk enne võiks asja arutada ja sellise marsruudi valida, kus eriti oksi ei ole ja väga palju välja ronima ei pea. Aga see on ka maitseasi, mõni just tahabki natuke rahmeldada. Kui üks on kleenuke, siis vaatame kohapeal, kuidas nii sättida, et saba või nina veest väga välja ei kerkiks. Sõit sõitmata ei jää ja kanuu lihtsalt niisama põhja ei lähe - üks keskmisest kogukamate kolmene kanuu tegi teel paadisildadel kohatud lastelegi natuke sõitu :). Peaasi on mitte närvitseda.

Meie saja-aastased sakslased

olid tegelikult ükshaaval natuke alla ja natuke üle 90, aga kokku kolmekesi üle 200 kõvasti. Kadestusväärt seltskond igas aspektis. Elurõõm, reipus, uudishimu uue nägemise ja otsimise mõttes, vastupidavus (mina nii kaua rabas plaatsida ei jõuaks - aga Saksamaal ju soid pole, kes siis nii haruldases kohas kiirustab!), šarm, heasoovlikkus, ettevõtlikkus, tähelepanelikkus, hea tuju... No ju nad kodus ikka porisevad ka vahel ja hädaldavad, et siit-sealt kondid kanged. Meie seda ei näinud. Suviti kohtusime kümmekonna aasta jooksul minu isa juures. Kuni lapsed Saksamaal arvasid, et äkki enam ei maksa sedasi minibussiga mööda Euroopat sõita. Tööjaotus oli ka - üks daamidest sõitis linnas (Oh, Stockholm on nii lihtne - märgid näitavad ilusti), teine maanteedel. Sõjas hävituslenduriks olnud abikaasa (maanteesõitja oma) istus taga. Nagu ka kanuus.
Meil oli au. Kogeda, et pensionäri ei tee õnnelikuks mitte ainult võimalus Kariibi mere saartel peesitada. Huvi tuleb sinust endast ja Meenikunno raba ning Ahja jõe paljandid ei ole mitte vähem huvitavad. Ja et reisimiseks on vaja põhiliselt liikuvat aparaati, kuhu kokkupandavad lauad-toolid, madrats ja toidumoon sisse laduda. Muu ja meeleolu on oma teha.

VVV ehk

Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus ja eestvedajad daamid on üks äraütlemata sihikindel ja pühendunud rahvas. Meil on rõõm neid näha iga suve hakul nende oma kodujõel. Kust siis vastavalt jupp matkaks välja valitud ja 'laevatatav' ala aastate pikku ka läbi sõidetud, kohati korduvalt.
Tänavune kuulub küll rubriiki: looduse vastu ei saa. Vett oli vaimustavalt palju ja vool uhke, aga samas sõita tuli praktiliselt puulatvades (kahest sillast, mille alt muidu sirge seljaga läbi mahub ja ruumi lahedalt ülegi jääb, tuli mööda tassida, sest alt läbi ei mahtunud) ja vastavalt siis oksi ka uhkesti.
Seega - ühte jõkke kaks korda ei astu. Kord vesi kõrgem, kord madalam, kord kiirem, kord aeglasem, kord sinililled, kord kollased lehed.
Mis muidugi kanuusõidu üks mõnudest ongi.

Thais

tahaks nagu kirja saada kanuumatkade vahele. Kuigi, sõnadega kirjeldada kirjeldamatut...
Mina tahtsin asja näha-kuulda sellepärast, et lugesin kaht intervjuud Mai Murdmaaga, ja Tom arvas, et vast ta kah kannatab ära võibolla.
Ja tema juba naljalt vokaalselt ei vaimustu. Mis eile juhtus.
No lihtsalt KÕIK oli paigas - orkester, vokaal, lava, loo kulgemine. Murdmaa intervjuus oli umbes selline mõte, et ega lauljaid väga liigutada ei saa, nad ju peavad laulma. Ja siis liigutas ilmselt ainsat, mida laulmise juures nii väga vaja ei ole - käsi. Kõnnakut (kõrberetk). Koreograafia, tegelikult. Väga napp ja väga mõjuv.
Muusika - lugu ja tervik. Mitte aariast aariasse.
Ja vähemalt Youtube pakutud Reneé Flemingust oli Veronika Džiojeva peajagu üle.
Et tasus Pärnusse sõitmist. Minnes oli Tomil hääl ära, tulles minul. "Ise laulsid või?" küsis kolleeg hommikul, kui kraaksudes püüdsin telefonis seletada, et mina olen mina ja kohe hommikul kindlasti ei tule.
P.S Pärnu Endlas käisin vist 25 aastat tagasi "Kes kardab Virgina Woolfe'i?" (Üksküla! Parem kui filmid, jumala eest) vaatamas ja võiks praegugi mõnede stseenide teksti ette kanda. "Thais" oli sama mõjuv vähemasti, kuigi ettekantamatu :).

Sina arvad küll,

aga ega sellepärast nii ei ole, on üks mu isa kuldsemaid ütlusi. Kehtib igas riigikorras, kusjuures. Kanuumatkadega arvame ka aegajalt, et nüüd enam üllatusi ei tule, aga ikka juhtub. Näiteks liituvad tasuta preemiamatkaga teise, odavama tegija kanuutajad ja kuna neile tuuakse lihtsalt sõidukid kätte ja pärast viiakse ära, saavad nad osa preemiamatkaliste hüvedest (instrueerimine, autode transport, matkalõuna, abi matka jooksul jms) nautida :)).

Rähnidele olen ränka ülekohut teinud.

nad ikka laulavad häälitsuse moodi ka. Eile nimelt ehmatasin, oleks nagu piiksumänguasjale peale astunud, mis kuidagi võimalik polnud, pealegi tuli hääl ülevalt. Ja siis õnnestus rähn ise ka välja peilida. Täitsa kummaline. Ikka tõsine piiks või kääks. Põristamise vahele.
P.S 'Külmale' vaatamata käivad inimesed kanuuga sõitmas.

Kuidas rähn laulab?

Eks nokaga muidugi. Käib isa eterniitkatusel põristamas - ju kostab kaugemale. Ainuke häda, et ta just varahommikul teistele oma territooriumist sõnumi saata tahab, ja paar korda nädalas kindlasti :). Kord päeval sai protseduuri jälgida - põristab, tõstab pea ja vaatab ringi, põristab jälle. Isa olla lootnud, et ehk ajab laudvooderdise vahelt kärbseid välja (või lausa kogemata seal pesitsevad vaablased ära sööb), aga tutkit.
Noh, ja nii haruldase äratuse pärast võib ju vähe varasema kellaaja välja kannatada ka.