NEED päevad on nüüd käes,

mille pärast Eestis elada tasub. Eile oli viimane, sääsed-kihulased-jumalteabmissitikad jõudsid kohale ja võtsid otsa oma kätte.
Aga need esimesed soojad, tõeliselt soojad päevad, kui kõik lõhnab, loob ja lehvitab... noh, puhkeb tegelikult, ja häälitseb - linnud ja konnad ja... Virulombis oli paar päeva tagasi südaöö paiku tõeline kontsert, taksilgi tekkis müstiliste häälte vastu huvi.
Ja kõik see pärast pikka talve, kui enam nagu ei jõuagi oodata...
Aga selleks peab siin kohal olema. Sest ette ei tea kunagi, millal need päevad just täpselt tulevad.
Võibolla sellepärast nad nii hurmavad ongi.
Üks pilt ka.

Pisuke kõrvalepõige

- või võibolla isegi mitte niiväga kõrvale, arvestades huvitavaid kogemusi emade-laste ja isade-laste kanuudes (või ka kogu pere korraga).
Ühesõnaga algatasin ühe "erialase" küsitluse ja see läks kohe nii huvitavaks, et katsuks vastajate ringi laiemale nihutada.
Asi ise on selline:
Küsitlus: mida me hindame oma lastes?
See on nüüd natuke "isiklik" huvi - inglise keele õpikus Mission II on teema: "Omadused, mille eest me kiidame oma lapsi" ülemaailmsest uuringust selle kohta, mida vanemad lapsi kasvatades tähtsaks peavad. Tulemustest selgub, et mõnd asja peetakse igal pool oluliseks, mõnd regiooniti ja mõnede asjadega on tõlkeprobleeme, nt 'kujutlusvõime' saab taani keelde tõlkida sõnaga, millel on 'enesekeskne' varjund, ja võibolla sellepärast Taanis 'kujutlusvõime' kuigi hinnatud ei olnud. Osalt mõjutas vastuseid ilmselt ka see, et mõned omadused on kultuuris enesestmõistetavad (nt viisakus Jaapanis) ja neid ei rõhutata eraldi.
Huvitavaks läks asi möödunud aastal, kui tollaste 12ndike käest küsisin, mille eest neid viimati kiideti ja esimese hooga kõik vakka jäid ja pidid tublisti mõtlema. Päris kummaline, sest klass oli ju aktiivne ja tragi. Siis tegime küsitluse ka vanemate-vanavanemate hulgas, et vaadata, kas tõekspidamised kiidu- ja laiduväärsest on kuidagi muutunud (kasvõi vahetunud riigikordi arvestades :).
Ja kuna praegu on võimalus, küsiksin teie käest ka! Esimene pool on pilguheit oma lapsepõlve - mille eest teid ennast kiideti? Teine lapsevanema- või õpetaja-ellu. Mille eest te ise lapsi (eelkõige omi, aga ka õpilasi. Või ainult õpilasi.) kiidate? Küsitlusele saad vastata siit.
NB! Ei ole sotsioloogiline ega teaduslik, eesmärk on mõtteainet anda. Samas on mõned lapsevanemad öelnud, et täitsa huvitav. Äkki ongi natuke.
Kokkuvõtte teen ka pärast.

Eilsel Elva-matkal

(tegelikult küll üle-eilsel) oli jälle kahju, et kaamerat kaasas pole. Klassikaline kaaslaste jõkke aitamine - nina jõuab kaldasse, kõik juba-saabunud asuvad õhinal abistama, tõmbavad tulijate kanuu nina kuivale (= jääb põhjakõrgenduse peale kõikuma) ja seesolijad vajuvad küljele ja vette, tagumine enne, esimene kohe järele. Esimene on muidugi madalamas vees ja saab vähem märjaks.
Kuigivõrd kurvad nad, tõsi küll, ei olnud.

maailma suurim kopratamm

satelliitfotol.

No, enam ei ole naljakas,

jumala eest! Kuigi sihuke kevadine suusalumi (eilne oli kerge kirmetis tänase pildiga võrreldes) teabmis haruldane ka pole. On olnud märts, mille keskel kena ja kevadine Ahjal sõita (seal on fantastilised sinilillenõlvad) ja edasi puhta talv; aprill, mille keskpaigas Võhandu-matk lumetormiga lõppes (teed lootusetult läbimatud) ja vist oli maikuu, kui olime sunnitud jeebu ostma, sest Sierra jäi Valgejõe luure käigus lootusetult kinni ja näha oli, et kohe silmapilk lumi ära ei sula.
Ja muidugi mitmed ammused maidemonstratsioonid tudengipõlves, kus laia lörtsi tuli.
Sealt sai ära vere hinnaga - kui viisid dekanaati tõendi, et oled vabatahtlikuna verd andmas käinud ja selle eest vaba päev saada.
P.S ja üks matk Võhandul läks sihukese külmaga, et kanuus rippusid pinkidelt pisikesed purikad ja matkajate kindad külmusid mõlade külge (kusjuures siis olid veel kõik puumõlad!) ja pidime aitama lahti sikutada.
Nad ise olid õnnelikud, et ongi mõnus ja ekstreemne, mis see päikese käes loksumine ikka - paneb pea valutama ja silmi kissitama :)

Emajõgi veel kallastesse tõmbunud pole,

aga Elva jõge pidi enam 'sirgelt' sõita ei saa, s.t luhad on veest väljas.
Peab jälle käänutama hakkama :).
Muidu on see aeg, kus küsitakse "suurt vett ja kärestikke" - kes eilset Raportit nägema juhtusid, saavad aru, miks me kanuudega suure vee peale ei lähe (ja kärestikke siis niikuinii pole, kivid vee all).
Kunagi ammu Võhandul oli tõeline jahmatus, kui kaunis kitsas kohas kanuu kummuli ja risti läks ja siis vesi jões silmnähtavalt tõusma hakkas, sest kanuu oli ju paisuks ees. Nagu muhk kerkis keset jõge.
Video sellest, mis KAJAKIGA Iru tammi juures juhtub. Pealtnäha pole kärestikku ju ollagi. Ja see on kajakk, pealt kinnine ja kärestike jaoks mõeldudki.

Soomaal käidud,

ja eile oli veel see mõnu, et kanuudele sai maanteekaardi järgi teed juhatada :). Kuigi mõnes kohas pidi juba kraavi kohale hoidma või metsas suurte masinate jäljes sõitma, sest muidu käis mõla natuke põhja.
Ja Lõuna-Eesti jõgede kooliga rahval on ilmne eelis, sest oskavad metsas puude vahel põigelda.
Super, ühesõnaga.
Miskite müstiliste postide juures peeti pikalt aru, et mis need võiks küll olla. Kuni Tom pakkus, et vast ehk sild või midagi ja matkaja natuke eemal üle kanuuserva vette vaatas ja avastas, et oi, ongi käsipuud :).
Pool meetrit vee all. Elva veealused lumikellukesed on selle kõrval köki-möki?

Hooaeg on alanud.

Meie esimene oli Elva jõel.
Kui Lõuna-Eesti rahvas Soomaa moodi mõnu tahab, siis Elva jõel seda praegu täiesti on. Tänased kanuud sõitsid põhiliselt luhta mööda ja metsas, sest jõel oli liiga palju puid (need, mis muidu kõrgel pea kohal kõiguvad), ja sildadest mööda, sest alt ju ei mahu. Need, kes lasketiiru juurest alustanud on ja teavad teed, mida mööda alla tullakse - praegu on see hoopis kanuudesse istumise 'tee'. Elva luhad õnneks nii suured pole ka, et lausa ära eksiks, ja puude järgi leiab jõe enam-vähem üles, puud on tavaliselt lepad ja jõe poole kaldu.

Kisub kevadeks.

Ja inimestele tulevad kevadveed meelde. Päris suurt vett tänavu vaevalt et saab, aga käredamaid kanuulõike ikka leiab. Mõned sellisedki lähevad laevatatavaks, kus suvel kuiva põlvega üle võib kõndida.

Iseseisvuspäeva matk

tänavu vist ei toimu. Paar aastat tagasi oli, üks kanuukond käis kummuli ka. See oli küll see pluss-kuuene-lörtsitis, talv kalendri järgi nimeks.
Vana-aastaõhtu oma jäi ka ära. Natuke ikka liiga jääs ümberkaudsed jõed tänavu.

Tehtud!

ja leitud! - lapsepõlvest kummitama jäänud postkaart. Sihuke meeleolu meil siin metsas praegu ongi.
Google on ikka tore asi. Et kui mäletad, et miski mänd künkal ja külm valgus ja vene maalija keegi...

Midagi mõnusat -

Aasmäe ja Priimägi, R2 "Kõik ainult vinguvad, aga keegi ei tee midagi".
Uudised käivad alguses kauba peale.
Aga ülejäänud kaks tundi... noh, tore on kuulata inimesi, kes midagi ka tegelikult teavad.

Suusastaadioni ümbrusse

on laskunud polaarpäev. Või öö? - sest valgus on kuuvalguse moodi, ja ega ma ju kumbagi päriselt näinud pole. Igatahes kümne paiku öösi saab metsas lahedalt liikuda (kui lumme ei takerdu), just nagu eredaima täiskuu ajal.
Ja kui staadionil täispark tulesid põleb, siis on puhta pöörane.

Kui teed loodusmängu,

ja üks küsimus on: "Kuhu poole vesi voolab?", siis võib juhtuda, et eelmisel ööl tuleb kõva külm ja mängu ajal on oja jääs.

Üks päris mõjuv film -

Elu aegade algusest ja tasakaal, mis kaotsi kipub.
Mina ei ole muidugi Ameerika-mõõdus masstootmist näinud ka, ja ausalt öeldes on päris ehmatav.
Ja Hispaania kasvuhooned, õigemini veider pilt, mis ülalt näeb välja nagu šokolaad. Eri suuruses tükid. Tegelikult on kilealused aedviljakasvandused. Väetis all, kile peal.
Niipalju siis lootusest, et Luunja kurk kunstvalguses ja Hispaania oma ehk vähemalt päikese käes kasvab.
"Home" - film ise on poolteist tundi, võiboolla oleks isegi parem tutvustavad jupid enne vaadata (eriti filmimisest - mind näiteks hämmeldas, et kuis ikkagi sellist pilti saadakse. Helikopteri ja kaameraga. Kus ei või olla ei sitikaid ega vihmapiisku, ammugi mitte õhku tõusmisest lendu läinud prahti.)
Pressikonverents teemadel. Teine veel, aasta pärast (5. mai 2009). Tegijad. Yann Arthus-Bertrand. PPR.
Ja muusika. Kuulaks ka ilma filmita.

Paikadest võetud materjali eraldi, ilma tekstita:
Arktika. Arktika ja inuitid.
Island.
New York. Los Angeles.
Lihavõttesaar, Rapa Nui.
Mauretaania.
Gabon.
Keenia. Kilimandžaaro.
Brasiilia.
P.S "Home" keelte valik on ka muljetavaldav - prantsuse, hispaania, vene, saksa subtiitritega, araabia.

Lapsed kanuusse - hull peast!

Kusjuures ei ole. Ja kõige noorem kanuutaja seni oli 26-päevane. Vanematel kursuse kokkutulek, no kuhu sa beebi ikka jätad. Ja mis tal värskes õhus häda peaks olema?
Tõsi, turvakanuu me lähedusse ikka panime. Igaks juhuks.
Nende lastega, kes kohe magama jäävad, on muidugi lihtne. Peab vaatama, et vett peale ei pritsi, muud midagi.
Rahutumate sellidega peab lihtsalt proovima. Mõni on vakka nagu nott ja ainult vaatab. Mõni kasutab juhust ja kakleb vennaga keskmisel istmel kogu aeg. (Isa kommentaar - korra mõtlesin, et võtaks mõlemal kraest ja kastaks jõkke teine teisel pool kanuud.) Üks väike poiss tahtis kohe tädi juurde autosse (No meil oli siis Toyota džiip ka - toonitud klaasidega, nagu minagi lõpuks märkasin, kui poiss vaadata käskis). Mõni väsib ära ja saab siis kaldameeskonnaga mingisse masinasse. Mõni vihastab, et ema (isa) pritsib, ja tuleb ära autosse. Mis sest, et üldjuhul meelega ei pritsita.
Lastegruppidega on enne läbirääkimised - kui vanad, kui mitu täiskasvanut (kellest küll ausalt öeldes matka käigus suurt abi ei ole enamasti), kui kaua ajaliselt sõita tahavad, kas poisid või tüdrukud (10-13 vanuses on oluline, siis poisid juba saavad ise hakkama, tüdrukud tihti veel mitte, eriti kui pisemat kasvu on). Siis läheb meie matkajuhte mitu jõele ja kindlasti on lõpukanuu, kes veendub, et keegi väga väsinud pole ega abi vaja.
Ühesõnaga, lapsed kanuusse - kindlasti.
P.S. üks kuueaastane, kes igaks juhuks juba alguses matkajuhi paati läks, küsis äkitse ema. No pole ju kohe võtta, ja kui ääri-veeri uuriti, mis lahti, teatas tüdruk tõsiselt: "Ma tahan talle öelda, et ta mulle üllatusmuna ostaks."

Küsi, ja sulle vastatakse.

Mis siis on need meie veidrused, mida ise ei märka?
Justin Petrone "Minu Eesti" on mõnus lugemine. On äratundmist ja nalja saab. Ju ei ole lihtne lähedasi 'raamatusse panna', nii et respekt jääb ja labaseks ei kisu. Ja et lugejal igav ei hakka.
Lugu ise ka armas.
Naersime kõveras seal, kus nõuka-aja sõnad nagu 'bolševik, kulak ja kolhoos' kõhuhäda meenutavad' - "Härra, pean teile kahetsusega teatama, et teil on raskekujuline kolhoos." Terast pilku ja head väljendust autoril on ja mitte vähe :). Kasvõi tõdemus pärast tõsise maakempsu tarvitamist - vanaisa käib seal iga päev, eluohtlik see ei saa olla.
[80ndatel Irkutskis oli kutsekooli kempsu üsna tsiviliseeritud moega WC-pottide kõrvale asjatoimetaja kummalegi jalale tellistest kükituskohad laotud - potti ju põrandaga tasa ei paiguta? Eks siis tuleb põrandat kohati kergitada! Uksi muidugi polnud, kah omapärane kogemus.]
Aga tagasi raamatu juurde. Südame tegi soojaks ka küsimus: "Kas sa kavatsed selle ära süüa?" sabaga suitsukala kohta turul (mulle ka lõhn ei meeldi). Kuigi saba osas ei oskaks ilma kujutleda.

Suitsukalaga on ka matka-nali sellest korrast, kui bussitäie üle-euroopalise noorte astronoomide grupiga matka lõpus suitsukala (nende pääliku tellitud) sõime. Kalakasvanduses. Värsket. Õhkkond igati ülev, jutt ümberringi parsekitest ja valgusaastatest (sedajagu mul ingliskeelset sõnavara veel oli). Ja siis tormab ligi noormees Islandilt (kui ikka õigesti mäletan). Täitsa endast väljas. "See kala on soe!" karjatab.
No mida sa ikka ütled? Of course hot, ise ju tahtsite, et oleks värskelt tehtud?! - diplomaatiliselt ja tasakaalukalt. Tema, et värske värskeks, aga miks ta soe on?
Pikapeale selgus, et neil külmsuitsu-kala tehakse ja ta arvas, et meie omad on enne nende tulekut läbi keedetud.

Kanuusõit on roheline harrastus,

mainib Epp Petrone - muuhulgas - oma raamatus "Roheliseks kasvamine".
Tõepoolest.
Kuigi me pole sellest niimoodi mõelnud. Lihtsalt kuidagi terve mõistuse vastane on looduses liikuda sõidukiga, mis müra ja haisu tekitab (bensiin, diisel, tossupilv).
Ka ühekorra-toidunõud oleme ammu välja vahetanud. Kuidagi terve mõistuse vastane tundus kausikuhjasid ära visata.
Supi (Salvest või Felix, vast ehk kohalikust toorainest?) teeme enamasti lõkkel. Vahel enne kodus, aga Tom teeb ikkagi aias pisikesel lõkkel oma kolmjalg-hargi ja katlaga - saab väga ruttu valmis.
Supipaus on suurelt jaolt selleks, et matkajad ei hakkaks igaüks omaette võileibu nosima, mis üpris tõenäoliselt tähendaks kontrollimatuid kilenutsakaid kallastel. Meie peatuskoha käime alati üle ja korjame kolu kokku.
Ja ikka tuleb ette matkajaid, kes teelt topsikud-pudeleid välja õngitsenud ja need lõppu taarakotti toovad.

Võibolla võiks 'rohelisust' 'terve mõistuse tagasipöördumiseks' nimetada? Miski, mis meie vanematel ja vanavanematel oli. Teadmine, et tuleb säästlikult läbi ajada. Raha pärast muidugi ka, ja kuna poes suurt midagi polnud, aga raiskamine lihtsalt ei olnud kombeks.
Aasta Eestis elanud ja töötanud ameeriklanna Keely'ga arutasime kord, et kuis küll on nii, et minu kontides on tunne, et 'toitu taldrikule järele ei jäeta' ja temal mitte. Püüdsin juurelda, kust see tulnud on. Ega ema ei käskinud ära süüa, kui ei maitsenud. Vanaema ka mitte. Aga kui juba taldrikule tõstnud olid, siis polnud viisakas siit-sealt nokkida. Vähemasti kena kompaktne kuhjake tuli teha. Samas ei olnud see kindlasti mitte eelkõige raha pärast, lihtsalt toitu ei solgita.
Mõlemad olime üsna rabatud jalgsikäimisega seoses. Tema, et inimesed lähevad jalgsi asju ajama ("In America, you never walk to get anywhere.") ja mina, et jalad transpordivahendina üldse arvesse ei tule - kui kõnnid, siis trenni mõttes. Eelnevalt muidugi sõidad parki, ja mitte kellelgi ei tule pähegi kvartal kaugemale võimlatrenni jalgsi minna (tudengid leidsid kord isegi eskalaatoriga fitness-klubi), sest - you never walk to get somewhere!
Ameerika jaburuste (siitpoolt vaadates :) peale hakkab kuskil tiksuma kiuslik - kas meil ka mujalt vaadates midagi sama totrat võiks olla (peale süldi, mis vähemalt minu ingliskeelsetel tuttavatel-sõpradel alati ihukarvad püsti ajab, aga see on konkreetselt menüü-kiiks)? Mõistlikku majandamist (pakkepaberite korduskasutus sealhulgas) nagu päris sinna kategooriasse ei pane.
Üleüldiste jaburuste peale hakkab natuke parem, et paljud ei saa aru (toidu kaugtransport) ja natuke halvem, et sellele vaatamata eriti midagi muutunud pole. Kes nõuka-ajal pere talvekartuleid maha pannud-kõblanud-üles võtnud, ei saa päris hästi aru, kuidas on võimalik, et inimese ja kõpla töö (või traktoriga muldamise) teeb ära keemiatööstus ja see on odavam, kui põllutöölisele maksta. Esialgu. Pärast saab jälle ravimitööstus oma osa. Kui pestitsiidid ja väetised ka inimese kehas oma töö teinud on.

Ühesõnaga, haarav lugemine. Kohati küll maailmavalu ehk liiga palju (ega iga plastpudeli pärast põdeda vist ikka ei saa, närvirakud on ka roheline ressurss), aga selline rohujuure tasandilt lähenemine (kui õige peenelt väljenduda) äratab usaldust. Mina leidsin ka mõne uue nipi igapäevasesse majapidamisse ja mõni vana tuli meelde (vanaisa aiamaa-tarkuste hulgast).

Raamat

peaks siis poodi jõudnud olema. Sandra Steingraber "Having Faith" ehk "Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik."
Minu arvates lummav raamat, ja tubli tükk tõlkimist. Karmi käe ja suure kogemusega toimetaja esmavajalik, konsultantidest rääkimata.

S.Steingraber: "As for advice, I make it a personal practice never to tell people what to do. As an autobiographical writer and speaker, I simply tell my own story, lay out the scientific evidence, and then step back. This is also my belief as a Quaker. I believe in speaking truth to power. I believe in personal testimony and the power of human utterance. I also believe that everyone needs to discover their own path and their own voice. " (Terrain.org)

Täna alustas kahepäevane.

Ausõna. Otepääl on üldiselt juba päris krõbinal käimine, s.t rohi kaunis külmand.
Nad käivad igal sügisel ja alati küsivad, et kas on ikka viimased.
Seda on muidugi raske öelda - on ju päris lumega ka käidud. Täna tegi Tom nad kurvaks, kui teatas, et on ka -15 külmaga matkatud. Ühine otsus - peab veel tulema, ja vähemalt -16 C. Et oleks rekord.