kujunes väga omapäraseks elamuseks. Esimene jupp nagu ulmefilmist, sest vesi ilmselt üsna äkitse kõva 30 cm langenud, vastavalt siis seni vee all olnud oksad kuival ja tontlikud. Väga omapärane. Teine lõik superilus, liivakivid ja puha. Mitte küll nii kõrged kui Ahjal, aga see-eest ühel habeme moodi juured rippu (kah nõiafilmi sobiks), kummalisi tüükaid ja pisipaljandeid heleroheliste samblikega. Ja koht kena liivast jõepõhja, parajalt madal, kus ujumas käia :). Kolmas 'lihtsalt loodus' - seda tüüpi, mida eestlane väga millekski ei oska pidada, aga välismaalased pöördesse ajab. Siis saad aru, et on ikka küll ilus. Veetaimed, kiilid, liblikad ja kaks jäälindu!
Kolmandal jupil oli ka minu vingem elamus - esimene kord elus jõel tunda, et vist olen eksinud :). Matkajatega võib ju juhtuda, et kuskilt lisaojakest pidi ülesvoolu minema hakkavad, aga et endal tundub tervet mõistust puudu olema... ühes kohas nimelt jõgi konkreetselt täisnurga all paremale keerab. Otse ees sopi moodi vesi, puud risti-rästi ja näha, et vesi seisab. Aga mitte selline väike sopp, ikka kaugele näha, et vesi.
Keerame muidugi koos vooluga, ja siis hakkab jõgi iga käänakuga üha väiksemaks jääma. No ma ju tean, et jõed ei hargne allavoolu pisemateks harudeks ja tagasi ka ei voola, aga kui ühe käänakuga seni näkku paistnud päike kukalt kõrvetama hakkas... no siis läksin tõesti närvi. Isegi Tomile helistasin. Kes arvas, et ajasime parema-vasaku ka segi (NII totraks VEEL läinud ei ole) ja kihutame rõõmsasti Pedelit pidi Valga poole :).
Aerofoto järgi peab arvama, et maantesillaga seoses jõe sängi siit-sealt kaevatud on.
Igatahes elamus ainulaadne :).
Ja kes võiks Väikesest Emajõest arvata, et seal lausa huvitav on, eks.
kanuuveeb ehk mõtlik hetk õpetlike ja muidu muhedate lugudega kanuusõidust ja kanuusõitjatest ja sellest, millega nad meid ikka veel üllatada suudavad. Kõik päriselt olnud. Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss, alates aastast 1992.
No comments:
Post a Comment