Kui paksud kanuuga sõita saavad,

küsitakse ühtepuhku. Kõigepealt - üldjuhul hinnatakse oma paksust üle. Võibolla meedia masendav mõju. Kanuus on kriteeriumiks, kas pingile istuma mahub (ja põhimõtteliselt võiks ju ka keskel põhjas olla, kus on ikka väga lai. Aga seda pole seni vaja läinud). Kui mõlemad on kaalukad, siis pole midagi, vast ehk enne võiks asja arutada ja sellise marsruudi valida, kus eriti oksi ei ole ja väga palju välja ronima ei pea. Aga see on ka maitseasi, mõni just tahabki natuke rahmeldada. Kui üks on kleenuke, siis vaatame kohapeal, kuidas nii sättida, et saba või nina veest väga välja ei kerkiks. Sõit sõitmata ei jää ja kanuu lihtsalt niisama põhja ei lähe - üks keskmisest kogukamate kolmene kanuu tegi teel paadisildadel kohatud lastelegi natuke sõitu :). Peaasi on mitte närvitseda.

Meie saja-aastased sakslased

olid tegelikult ükshaaval natuke alla ja natuke üle 90, aga kokku kolmekesi üle 200 kõvasti. Kadestusväärt seltskond igas aspektis. Elurõõm, reipus, uudishimu uue nägemise ja otsimise mõttes, vastupidavus (mina nii kaua rabas plaatsida ei jõuaks - aga Saksamaal ju soid pole, kes siis nii haruldases kohas kiirustab!), šarm, heasoovlikkus, ettevõtlikkus, tähelepanelikkus, hea tuju... No ju nad kodus ikka porisevad ka vahel ja hädaldavad, et siit-sealt kondid kanged. Meie seda ei näinud. Suviti kohtusime kümmekonna aasta jooksul minu isa juures. Kuni lapsed Saksamaal arvasid, et äkki enam ei maksa sedasi minibussiga mööda Euroopat sõita. Tööjaotus oli ka - üks daamidest sõitis linnas (Oh, Stockholm on nii lihtne - märgid näitavad ilusti), teine maanteedel. Sõjas hävituslenduriks olnud abikaasa (maanteesõitja oma) istus taga. Nagu ka kanuus.
Meil oli au. Kogeda, et pensionäri ei tee õnnelikuks mitte ainult võimalus Kariibi mere saartel peesitada. Huvi tuleb sinust endast ja Meenikunno raba ning Ahja jõe paljandid ei ole mitte vähem huvitavad. Ja et reisimiseks on vaja põhiliselt liikuvat aparaati, kuhu kokkupandavad lauad-toolid, madrats ja toidumoon sisse laduda. Muu ja meeleolu on oma teha.

VVV ehk

Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus ja eestvedajad daamid on üks äraütlemata sihikindel ja pühendunud rahvas. Meil on rõõm neid näha iga suve hakul nende oma kodujõel. Kust siis vastavalt jupp matkaks välja valitud ja 'laevatatav' ala aastate pikku ka läbi sõidetud, kohati korduvalt.
Tänavune kuulub küll rubriiki: looduse vastu ei saa. Vett oli vaimustavalt palju ja vool uhke, aga samas sõita tuli praktiliselt puulatvades (kahest sillast, mille alt muidu sirge seljaga läbi mahub ja ruumi lahedalt ülegi jääb, tuli mööda tassida, sest alt läbi ei mahtunud) ja vastavalt siis oksi ka uhkesti.
Seega - ühte jõkke kaks korda ei astu. Kord vesi kõrgem, kord madalam, kord kiirem, kord aeglasem, kord sinililled, kord kollased lehed.
Mis muidugi kanuusõidu üks mõnudest ongi.

Thais

tahaks nagu kirja saada kanuumatkade vahele. Kuigi, sõnadega kirjeldada kirjeldamatut...
Mina tahtsin asja näha-kuulda sellepärast, et lugesin kaht intervjuud Mai Murdmaaga, ja Tom arvas, et vast ta kah kannatab ära võibolla.
Ja tema juba naljalt vokaalselt ei vaimustu. Mis eile juhtus.
No lihtsalt KÕIK oli paigas - orkester, vokaal, lava, loo kulgemine. Murdmaa intervjuus oli umbes selline mõte, et ega lauljaid väga liigutada ei saa, nad ju peavad laulma. Ja siis liigutas ilmselt ainsat, mida laulmise juures nii väga vaja ei ole - käsi. Kõnnakut (kõrberetk). Koreograafia, tegelikult. Väga napp ja väga mõjuv.
Muusika - lugu ja tervik. Mitte aariast aariasse.
Ja vähemalt Youtube pakutud Reneé Flemingust oli Veronika Džiojeva peajagu üle.
Et tasus Pärnusse sõitmist. Minnes oli Tomil hääl ära, tulles minul. "Ise laulsid või?" küsis kolleeg hommikul, kui kraaksudes püüdsin telefonis seletada, et mina olen mina ja kohe hommikul kindlasti ei tule.
P.S Pärnu Endlas käisin vist 25 aastat tagasi "Kes kardab Virgina Woolfe'i?" (Üksküla! Parem kui filmid, jumala eest) vaatamas ja võiks praegugi mõnede stseenide teksti ette kanda. "Thais" oli sama mõjuv vähemasti, kuigi ettekantamatu :).

Sina arvad küll,

aga ega sellepärast nii ei ole, on üks mu isa kuldsemaid ütlusi. Kehtib igas riigikorras, kusjuures. Kanuumatkadega arvame ka aegajalt, et nüüd enam üllatusi ei tule, aga ikka juhtub. Näiteks liituvad tasuta preemiamatkaga teise, odavama tegija kanuutajad ja kuna neile tuuakse lihtsalt sõidukid kätte ja pärast viiakse ära, saavad nad osa preemiamatkaliste hüvedest (instrueerimine, autode transport, matkalõuna, abi matka jooksul jms) nautida :)).