Vahtrad lõhnavad.

Konkreetselt. Eile arvasin, et tunnen viirastust - pungadki pole veel lahti. Kuigi vahtra lõhna eriti millegagi segi ei aja. Täna pole ka veel pungad lahti, aga lõhn on kohe kindlasti.
Ja ühes tammetukas kuuleb ilmselt, kuidas rohi kasvab, sest igal pool krabiseb, vihma ei saja ja mingeid rästikuid või ämblikke, kes asju ajaks, ka näha pole.

Kanuumatkaja ellujäämisoskused

peaks mul lausa geenides olema, nagu selgub.
Metsamehest vanaisa topograafina töötamise ajast sajandi algupoolel selline lugu (ta oma mälestuste järgi):
Metsakoolist Kaug-Idas saadud oskused ja suured kogemused topograafi töös kulusid marjaks ära noore Eesti sõjaväes. Ta määrati III diviisi staabi topograafiks lipniku aukraadis.
Siin, Lätimaa põhjaosas sõitis ta kord koos staabiülema ja 6. polgu ülemaga mootorpaadiga Ruhja jõel maastikuga tutvumiseks. Paadi päraosas püsti seistes kandis ta kaardile kõik olulise jõelt nähtuna. Enne Burtnjeki järvele jõudmist oli üle jõe tõmmatud parve vedamiseks terastross. Paadis ees sõitjad kummardusid trossi alt läbi sõites, kuid topograaf paadi päras (maastikule keskendunud niikuinii) nägi trossi liiga hilja ja ainuke pääsetee oli sellest üle hüpata. Õhus olles jõudis aga paat alt ära libiseda ja ta kukkus kaelast saadik vette. Vasaku käega hoidis ta trossist kinni ja paremas käes oli oluline kaart veest väljas õhus. Paat tegi tiiru ja võttis läbimärja topograafi peale. Ilm oli varakevadiselt külm ja tuuline. Sõit üle järve ja edasi hobusega Ruhja alevikku kestis mitu tundi. Hambad lõgisesid külmast, kuid kuivi riideid polnud kusagilt võtta. Alles Mõisaküla jaamast õnnestus hankida pudel „külmarohtu“, mille korraga sisse kallas. Sama kordas ta ka Viljandis, kust sai ka kuivad riided. Kuid oh imet - sellest kevadsuplusest ei saanud ta isegi nohu! Staabiülem Reek aga nokkis juhtunut staabis jutustades, et
„Järves lõid kalad kõhud ülespoole, kui topograaf nagu pomm sinna sisse kukkus. Vaat kus mehel on tervis ja kohusetunne - ise kõrini märg, aga kaardi hoidis käes kuivana!“
P.S ka see klappis, et 'külmarohtu' ei või enne, kui kuivad riided käes või soojas ruumis sees. Märjana hakkab lõppkokkuvõttes veel külmem, sest alkohol laiendab kapillaare ja soojuskadu suureneb, kui riided märjad.

Kas prominente ka käib?

küsib iga ajakirjanik varem või hiljem. Vältimatult.
Ikka käib. Päris korralikult turvatuid ja õige mitmesuguste emakeeltega muuhulgas. Aga me oleme arvanud, et iga inimene tahab vahel lihtsalt looduses olla ja pole persoonidest numbrit teinud. Eks igaüks ise tea, kui palju endast teada anda tahab, tagarääkimise rasket tööd me enda peale võtnud pole.

Eesti metsade lõhn

on võrratu, võrreldamatu ja ainulaadne, ütleb mu isa. Teise põlve metsamees.
Muidugi, kui see sul kogu aeg on, ei pane enam alati tähele.
Täna oli võimatu kevadet ninaga mitte tähele panna.

Matkajate mõtted käivad äraarvamata radu,

aga 99,98% neist ei ole pahatahtlikud, seega tuleb asjasse suhtuda leebelt ja kannatlikult.
Enamasti eksivad nad ära. Mis ei ole ka eriti imelik - ma ise näiteks pidin ataki saama, kui kord üle hulga aja õhtuvidevikus Tallinna sattunult Stockmanni juures ümber nurga kesklinna poole keerasin ja äkki Ühispanga maja paremalt avastasin. Natuke oli kõhe lausa - no kuidas saab kogu aeg vasakul käel olnud maja äkki paremale kolida? Pärast selgus, et tänav olla uus, aga ma ei pannud pimedas tähele (tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et ega eriti ei ole põhjust arvata, et asi päevavalges teistmoodi oleks olnud).
Matkaja ka ei pane tähele. Helistab, kui aru saab, et asi kahtlane. Ja siis on jälle võimalus nautida Tomi telefoniristküsitlust teemal: katsume kõigepealt aru saada, kus te umbes olete. Ega nad ju Tallinn-Tartu maanteel ära ei eksi. Enamasti osatakse öelda, et "siin on üks murdunud puu" või täpsemalt "hästi kõvera männi juures", või "mingi lehmakari on teisel pool teed" (tegelikult küll mullikad, aga see selleks) või "nagu oleks jõgi, aga hästi väike".
Oleme arutanud, et Tomi telefoni võiks avalikuks teeküsimisnumbriks välja pakkuda, omad niikuinii helistavad nii teedelt kui jõgedelt. Siis on tal süsteem. Kõigepealt katsub leida mingi mõlemale teada orientiiri (sild, varemed, kohanimi). Siis välja rehkendada, kui palju umbes (tundi või kilomeetrit) peale seda edasi liiguti ja mitu korda kuhu poole pöörati. Siis saab edasi arutada, kuidas plaanitud paika jõuda.
Matkaja teab tihtipeale hoopis teisi asju, kui meie arvame. Nt oli meil algusaastatel nn. waiver, s.t inimene andis allkirja, et ise teab, mis teeb (praegu ka, aga ühisele lehele ja tekst on natuke muudetud). Seal loetlesime, mis võib juhtuda, ja kuna suurema osa matkajatega ei juhtu midagi peale mõnusa matka, tegime loetelu omast arust humoorika. "... mudassevajumine, päikesepiste, koprahammustused, lemmikesemete kaotamine..." - aga me ei osanud arvestada, et osad inimesed loevad "kobrahammustused" (ja kangestuvad hirmust) ja osad arvavad tõemeeli, et koprad hammustavadki (tegelikult neid isegi ei näe, kui ülivaikselt ei liigu). Siis näiteks ühele paljude väikeste väledate lastega grupile ütlesin, et kui vesikirbud väga kanuusse kipuvad, võtku lapsed oksad ja vehkigu nendega tasakesi (et on tegevust ja ei tüüta vanemaid). Lõunapausil tuli üks ebalev ema ja alustas juttu: "Ma ei tea, aga need vesikirbud..." - minu omast arust humoorika jutu pärast oli inimene kõikaeg muretsenud, et äkki hüppavadki kallale. See kord, kui Tom ütles, et lapsed käsi vette panna ei tohi (kallutab kanuud ja teeb vanematele asja raskemaks), sest jões on väikesed krokodillid, kes ju ka suveks loomaaiast maale tahavad nagu lapsedki vanaema juurde, mõjus palju arusaadavamalt, vähemalt vanematele.
Ja tasapisi on selgunud, et kui eurooplased tellivad mitmepäevase 'wild' looduses matka, siis eeldavad nad enamasti, et mõni pood ja kohvik ikka aegajalt kaldal on. Aga nüüd me oskame juba täpsustada, kui asustamata piirkonda nad 'wild' all mõtlevad.
Veesportlastega peab hästi ettevaatlik olema. Proff kanuusõitja oli näiteks väga hädas, sest tema oli õppinud otse ja kiiresti sõitma, aga meil on vaja aeglaselt ja käänuliselt. Mere- ja järvekogemus ei aita rohkem, kui et inimene ei tunne end vee peal ebamugavalt. Ujumisoskus ei ole üldse oluline, tavaliselt kaldasse üle paari tõmbe ei ole ning päästevest hoiab nina väljas igal juhul.
Siis veel see, et aegajalt unustab matka tellija pooled asjad teistele edasi öelda. Näiteks Kooraste aheljärvistus peavad jahedal ajal kummikud olema, ja meil on klubis ka paras jagu anda, kel endal pole (villased sokid isiklikud!), AGA peab olema meeles küsida. Või ütleb, et kõik on vanad tegijad, ja kohapeal selgub, et ainult tema ongi kunagi süstaga Siberi jõgedel käinud.
Ja kui me kodulehel kirjutame, et "oma matka loob igaüks ise", siis just nii see ongi. Samal päeval samal jõel olnud inimeste muljed võivad ülimalt erinevad olla. Peaasi, et huumorimeel kaotsi ei läheks - ja oma äpardus tusaseks ei teeks. Tegijal juhtub, ja enamasti on nalja palju. Isegi need, kes kronuväsinuna lõpetavad, ütlevad pärast, et väga mõnus. See ongi aktiivne puhkus ehk rekreatsioon, nagu peenemas eesti keeles öeldakse.
P.S me eelistame küll sõna 'virgestus', mille minu isa kuskilt välja nuhkis ja kasutusele võttis. Et teeb inimese virgeks ja nii see just ongi.

Matkajuht peab olema

optimistlik, ent taktitundeline. Niisiis, kui ühel kõhedavõitu õhtupoolikul olin lõpuks jõudnud söögikoha platsil viimase paatkonna õblukesed tüdrukud ära oodata, pakkusin, et ehk lohistaksime pärast sööki kanuu otse üle aasa, saab sooja (jättes ütlemata, et nende üliflegmaatilise tegutsemise puhul tähendavad kolm lõigatud käänakut vähemalt pooletunnist võitu ootamises ülejäänud seltskonnale), vaatasid tüdrukud kõigepealt üksteisele otsa, siis minule, ja siis teatas üks: "Mul küll külm ei ole."
P.S Umbes pool tundi neil käänakutele kuluski. Ja siis ülejäänud lõpulõik.

Kartuleid

Brantsuga koos koorida ei saa. Ta sukeldub peadpidi potti, kougib kartulid välja ja sööb ära.
P.S siis ei saa, kui tahad trepil päikese käes istuda ja loodad, et mõni ka pudru jaoks jääb. Ja koored sööb ta niikuinii ära, kui hetkeks valvsuse kaotad.

Minu esimene tänavukevadine

sattus kevade kõige õndsamale ajale. Ja kõige lühemale. Need on need paar päeva, kui äkki läheb soojaks ja päikeseliseks, on hele ja helge ning sinilill, lõokannus ja veel ühed kollased, mida arvasin, et on kanakoole, aga ei ole - ühesõnaga, õitsejad õitsevad, pungad on kohe-kohe puhkemas ja kulul õrn rohetus märgata. Kõik on kohe-kohe käes. Mets läbipaistev ja ilm avar.
Ja sääski ega kärbseid pole! Veel.
Matkad käivad muidugi juba ammu, lihtsalt mina polnud veel välja saanud. Jõgeharalt Kärgulasse, praegu on seal veel päris mõnus vesi (kuigi nädalatagusega võrreldes kõvasti langenud). Võhandu ehk Püha.

P.S üks läks ümber - vaatasime mitu korda, et napilt jäi vesi küljelt sisse tulemata (aga mida sa siis enam hõikad ja seletad, ehmatad inimesed täitsa ära) ja no ühe oksa taga siis tegid lõpuks liigutuse ära. Oleks nagu pisike jõeke, pole laiust ega sügavust, aga kohati vool päris tugev.
Nagu selgus.
Eriti kurvad nad just polnud miskipärast.

P.P.S asi, mida me atraktsiooniks ei kavandanudki - nimelt oli pärast viimast saagimist (nädal tagasi) vesi kõvasti langenud ja osad rondid liikuma hakanud + mõned parasjagu veest välja või pinna ligi tulnud, et segama hakata. Kuna me Tomiga üldjuhul kaldalt ringi ei lähe, kui just tõesti ikka kuidagi muidu ei saa, tõstsime ühes rüsis kanuu üle. See käib nii, et ronid puu peale ja upitad kanuu üle ja siis sisse tagasi (igal juhul lihtsam kui lohistada). Puu oli kobeda kintsu jämedune kindlasti, seega meie jõgede mastaabis lausa Sõpruse sild, pealegi kuiv (s.t mitte libe), aga matkajad kaldal pidasid üritust parajaks spektaakliks. Kusjuures parajasti kesk kõõlumist, kui kanuu peaaegu üle, heliseb mobla (naerumöirged kaldal - oleks nad veel seda ka teadnud, et mu mobla üldse kord kahe päeva tagant heliseb, kui nii keskmine võtta :), sest keeletunnis ma niikuinii vastata ei saa, ja tunde on ühtepuhku, seega number ka üldse kokku umbes viiel inimesel ja mobla lõpuks paar aastat tagasi pika hambaga muretsetud põhiliselt minu tollase armsa pisikese punase parsa ehk Honda Civicu pärast, mis küll kiirendas kindla peale, aga muidu kippus aegajalt seisma jääma või mitte käivituma - et saaks Tomi appi kutsuda - seekord siis võtab ta heliseda eriti abitus käed-kinni olukorras) ja Laura teatab, et Brandy võitis näitusel oma klassi ära (ja ka ühe oma kutsikatest, nüüd on nad juba parajad noorukid). Eks ütleb vana sõna ka - kellele ema, kellele tütar (vasakul, pruunim):

Tänavune lumi

lihtsalt auras ära. Ega see midagi ebatavalist ju ei ole, aga et kõik see poolteist meetrit paari sooja päevaga lihtsalt kokku vajub nagu aerosool-vahukoor :) .... no aias ikka on tükati pool meetrit veel, ja treppi alles hakkab õrnalt servast nägema.
Laura ja labrador leidsid metsast esimese sinilille: "Oi, Brandy, näe, sinilill!" - ja Brandy tormaski õhinal kohale ning amhh!...
Neid jäi sinna muidugi veel. Puhhi-raamatus oleks pidanud peale Tiigri 'tiigrid-söövad-kõike' olema ka Labrador 'labradorid-söövad-kõike' - ainult et labrador olekski siis kõike söönud.

Jääpõhjalise kosega ojast on saanud jääkaaneline oja. Vesi tükati päriselt sinna 'alla' kadunud.
Selle peale sobiks ehk meenutada eriti suure veega Võhandut. Hea tükk aega tagasi. Kui olime veel leebed ja uskusime, mida inimesed ütlesid ega teadnud, et kõigepealt tuleb kokku leppida, mida miski tähendab :). Et kui tahetakse kahepäevast omaette sõitu 'wild' maastikul, siis ingliskeelne inimene eeldab arvatavasti, et aegajalt on kaldal siiski kohvik või vähemalt pood. Ja et kui tellitakse suurveega sõit 'vanadele tegijatele', võib juhtuda, et varem sõitnud ongi ainult see tellija, kes helistas.
SEE päev vedas algusest peale viltu (neid on tavaliselt üks hooajal, ja vahel siis põhjalik), kui meil esimest korda (seni ka viimast) kanuukäru kummuli läks. Sest porilomp osutus põhjatuks (teedelagunemine Lõuna-Eestis) ja parempoolne ratas vajus lihtsalt maa sisse. Kanuusid oli peal vähemalt 6, aga võibolla ka kaheksa. Siis läks 'vanade tegijate' seltskonna kaks viimast kanuud kohe esimeste puude juures ümber ja teine kanuu kadus ära. Tõsi, kui esimene vette kaldunud puu okstest kaldale tõmmatud sai, tuli teine alt pinnale :). Reegel on, et kõigepealt päästetagu iseend, siis mõlad ja muu varustus, kui võimalik on. Inimesed olid kaldal, ainuke häda, et esimesed ju jõel pahaaimamatult mõlasid ja tee autole läbimatu - kuis need matka lõppu saada, kes vettinult välja korjatud?
Siis tulime järgmisest 'kontrollpunktist' tagasi, auto märgi kujusid täis - ja poolel teel külameestel kraav läbi kaevatud! Truubi tegemise tarbeks.
Mida oleks ju võinud mainida, kui veerand tundi varem sealt jõe poole läksime (et tagasi ei saa, sest kopp tuleb kohe), aga...
Alati ei tule head mõtted õigel ajal. Nemad arvanud, et me läheme telkima.
Lisaks sellele selgus, et ülesmäge jõe orust välja on tee ikka tõesti lihtsalt läbimatu, vähemasti meie käruga. Käru ära võtta ei saanud, see oli ju hommikul kummuli käinud ja tiisli ots keerdus :)
Ühesõnaga, täisjama. Aitasime kraavi kinni ajada ja vennastusime kohalikega, kes meile siis traktori appi andsid, miska see ka künka sisse sõitis. Pilt oli jällegi nagu multikas - rattad käivad, aga traktor ei liigu künkast üles, vaid maa sisse. Kuni lõpuks poole kapotini mudas. Esimesed rattad on ju väiksemad ka.
No lihtsalt on päevi, kus ongi kõik pehme. Mitte palju, paar tükki kevadel. See oli siis üks neist. Lõuna-Eesti liivane plödi taheneb kähku, aga kui oma kõige plödimas olekus on, siis on asi ikka päris lootusetu.
Traktoril oli kopp ja üks suuremaid elamusi minu jaoks oli pilt, kuidas ta end kopa abiga mudast välja lükkas. Või kergitas? Kõrvalt puuriit tassiti peaaegu kogu täiega rataste alla ja tasapisi saigi nina pinnale tagasi. Impressive, ausalt.
Matk sai peetud, mõned kanuud ikka vettpidi lõpuni ka (matkajad siis ammulisui kuulasid, mis kõik tagapool juhtund - nemad ju mõnusasti suurvett nautinud olid), teiste rahvas meie lõpuks välja tõmmatud jeebuga autode juurde, ja ega suurem osa vist ei saanud arugi, kui tõsine värk oli.
Meie päev ei olnud läbi. Kuna õhtul lund sadama hakkas, oli tükk tegu, et koju saada (kõrgustik on ju ülesmäge, mis ei olegi väga naljakas, kui neis kohtades, kus peaks tuisulume pärast kiirust lisama, ei saa seda teha, sest tuul puhub käru taga viltu, ja ilma käruta ei saa, sest tiisel keerdus...).
Aga ellu me jäime. Ime küll.
P.S sellelt matkalt pärineb klubi suurim jahmatus, kui käänu tagant tuleb kanuu, kolm inimest sees. Keskmine ilma mõlata. Kusjuures algul olid kõik kahesed.
Nemad läind ümber ja teine ujund kaldale (tühi kanuu ja mõlad ujusid varsti ka järele, päästevestis matkaja lonkis kalda poolt põõsast kohale). "Kuidas sa siis sellesse kanuusse said, vees on ju võimatu sisse ronida?" küsib Tom.
"Ega ma ei tulnud veest, ma tulin puu otsast," vastab matkaja rõõmsalt. (Vt. Märgadest lugudest http://www.toonuspluss.ee/ oksad, puud ja tüükad, kuidas matkaja haarab oksast ja vesi viib kanuu ära).

Meie tapjataks kardab

tuvisid. Ju see on nende häälitsuse pärast - vareseid nt ei karda. Õigupoolest ei karda ta üldse mitte kedagi (peale tuvide). Nagu tõeline taks ikka. Suur koer väikeses pakendis. Kes on veendunud, et paneb iga kell lambakoera pikali (Previ suur sõber Largo on lihtsalt viisakas). Ja kõhklematult ründas bernhardiini (meie ei saanud päris täpselt aru, mida too paha tegi, ja tema ei saanud üldse aru, mis toimub. Nii kiiresti liikuvat elukat bernhardiin ilmselt üldse ei näegi). Aga Previle meeldib, et oleks kord.
No ja siis need tuvid. Istuvad traadil. Korra viskasin lumepalliga, et taksil alaväärsuskompleksi ei tuleks (haugud, nemad ei tee väljagi). Pihta ei saanud, aga ära ikka lendasid. Nüüd sama lugu. Ainult et nüüd viskasin esimene kord eriti mööda ja teine kord natuke mööda.
Mispeale tuvid kõõritasid mind üle vasaku õla ja astusid timps-timps-timps seitse sentimeetrit paremale :)). Täpselt mööda visatud jupi jagu. Nagu multikas, kui jalad üles-alla liiguvad.
"Ah, las nad olla," ütlesin Previle ja taandusime väärikalt väravast välja.
P.S 'tapjataks' väljendab kindlameelsust ja otsustavust, mitte mõrtsuk-kombeid.

Eile olla kanuusid nähtud :)

ja täna käis Tom siis näinutega Elva jõel. Vett rohkem kui eile.

Esimene tänavune

käidud. Ei mingit action-värki, Jõgeharalt Kärgulasse, kõik rõõmsad ja kastmata. Päris suurvesi on muidugi veel tulemata ka.