Pisuke kõrvalepõige

- või võibolla isegi mitte niiväga kõrvale, arvestades huvitavaid kogemusi emade-laste ja isade-laste kanuudes (või ka kogu pere korraga).
Ühesõnaga algatasin ühe "erialase" küsitluse ja see läks kohe nii huvitavaks, et katsuks vastajate ringi laiemale nihutada.
Asi ise on selline:
Küsitlus: mida me hindame oma lastes?
See on nüüd natuke "isiklik" huvi - inglise keele õpikus Mission II on teema: "Omadused, mille eest me kiidame oma lapsi" ülemaailmsest uuringust selle kohta, mida vanemad lapsi kasvatades tähtsaks peavad. Tulemustest selgub, et mõnd asja peetakse igal pool oluliseks, mõnd regiooniti ja mõnede asjadega on tõlkeprobleeme, nt 'kujutlusvõime' saab taani keelde tõlkida sõnaga, millel on 'enesekeskne' varjund, ja võibolla sellepärast Taanis 'kujutlusvõime' kuigi hinnatud ei olnud. Osalt mõjutas vastuseid ilmselt ka see, et mõned omadused on kultuuris enesestmõistetavad (nt viisakus Jaapanis) ja neid ei rõhutata eraldi.
Huvitavaks läks asi möödunud aastal, kui tollaste 12ndike käest küsisin, mille eest neid viimati kiideti ja esimese hooga kõik vakka jäid ja pidid tublisti mõtlema. Päris kummaline, sest klass oli ju aktiivne ja tragi. Siis tegime küsitluse ka vanemate-vanavanemate hulgas, et vaadata, kas tõekspidamised kiidu- ja laiduväärsest on kuidagi muutunud (kasvõi vahetunud riigikordi arvestades :).
Ja kuna praegu on võimalus, küsiksin teie käest ka! Esimene pool on pilguheit oma lapsepõlve - mille eest teid ennast kiideti? Teine lapsevanema- või õpetaja-ellu. Mille eest te ise lapsi (eelkõige omi, aga ka õpilasi. Või ainult õpilasi.) kiidate? Küsitlusele saad vastata siit.
NB! Ei ole sotsioloogiline ega teaduslik, eesmärk on mõtteainet anda. Samas on mõned lapsevanemad öelnud, et täitsa huvitav. Äkki ongi natuke.
Kokkuvõtte teen ka pärast.