No, enam ei ole naljakas,

jumala eest! Kuigi sihuke kevadine suusalumi (eilne oli kerge kirmetis tänase pildiga võrreldes) teabmis haruldane ka pole. On olnud märts, mille keskel kena ja kevadine Ahjal sõita (seal on fantastilised sinilillenõlvad) ja edasi puhta talv; aprill, mille keskpaigas Võhandu-matk lumetormiga lõppes (teed lootusetult läbimatud) ja vist oli maikuu, kui olime sunnitud jeebu ostma, sest Sierra jäi Valgejõe luure käigus lootusetult kinni ja näha oli, et kohe silmapilk lumi ära ei sula.
Ja muidugi mitmed ammused maidemonstratsioonid tudengipõlves, kus laia lörtsi tuli.
Sealt sai ära vere hinnaga - kui viisid dekanaati tõendi, et oled vabatahtlikuna verd andmas käinud ja selle eest vaba päev saada.
P.S ja üks matk Võhandul läks sihukese külmaga, et kanuus rippusid pinkidelt pisikesed purikad ja matkajate kindad külmusid mõlade külge (kusjuures siis olid veel kõik puumõlad!) ja pidime aitama lahti sikutada.
Nad ise olid õnnelikud, et ongi mõnus ja ekstreemne, mis see päikese käes loksumine ikka - paneb pea valutama ja silmi kissitama :)

Emajõgi veel kallastesse tõmbunud pole,

aga Elva jõge pidi enam 'sirgelt' sõita ei saa, s.t luhad on veest väljas.
Peab jälle käänutama hakkama :).
Muidu on see aeg, kus küsitakse "suurt vett ja kärestikke" - kes eilset Raportit nägema juhtusid, saavad aru, miks me kanuudega suure vee peale ei lähe (ja kärestikke siis niikuinii pole, kivid vee all).
Kunagi ammu Võhandul oli tõeline jahmatus, kui kaunis kitsas kohas kanuu kummuli ja risti läks ja siis vesi jões silmnähtavalt tõusma hakkas, sest kanuu oli ju paisuks ees. Nagu muhk kerkis keset jõge.
Video sellest, mis KAJAKIGA Iru tammi juures juhtub. Pealtnäha pole kärestikku ju ollagi. Ja see on kajakk, pealt kinnine ja kärestike jaoks mõeldudki.

Soomaal käidud,

ja eile oli veel see mõnu, et kanuudele sai maanteekaardi järgi teed juhatada :). Kuigi mõnes kohas pidi juba kraavi kohale hoidma või metsas suurte masinate jäljes sõitma, sest muidu käis mõla natuke põhja.
Ja Lõuna-Eesti jõgede kooliga rahval on ilmne eelis, sest oskavad metsas puude vahel põigelda.
Super, ühesõnaga.
Miskite müstiliste postide juures peeti pikalt aru, et mis need võiks küll olla. Kuni Tom pakkus, et vast ehk sild või midagi ja matkaja natuke eemal üle kanuuserva vette vaatas ja avastas, et oi, ongi käsipuud :).
Pool meetrit vee all. Elva veealused lumikellukesed on selle kõrval köki-möki?

Hooaeg on alanud.

Meie esimene oli Elva jõel.
Kui Lõuna-Eesti rahvas Soomaa moodi mõnu tahab, siis Elva jõel seda praegu täiesti on. Tänased kanuud sõitsid põhiliselt luhta mööda ja metsas, sest jõel oli liiga palju puid (need, mis muidu kõrgel pea kohal kõiguvad), ja sildadest mööda, sest alt ju ei mahu. Need, kes lasketiiru juurest alustanud on ja teavad teed, mida mööda alla tullakse - praegu on see hoopis kanuudesse istumise 'tee'. Elva luhad õnneks nii suured pole ka, et lausa ära eksiks, ja puude järgi leiab jõe enam-vähem üles, puud on tavaliselt lepad ja jõe poole kaldu.